7.5 C
Rapla
Reede, 22 okt. 2021

Raamatusoovitus: “Valda Raud. Üks elu”

Kaja Tammar, Rapla keskraamatukogu

“Valda Raud. Üks elu” on raamat, mis jätab lugeja oma kütkeisse tükiks ajaks pärast viimase lehekülje viimaseid ridu. Raamat ilmus aasta alguses kirjastuse SE&JS väljaantuna, selle on koostanud Ela Tomson ning see sisaldab päevaraamatut, kirju, tõlkeid, aga ka luulekatkeid ja teisi tekste ning märkmeid. Teos ilmus autori 100. sünniaastapäevaks ja on saadaval viies Rapla maakonna raamatukogus.
Raamatu muudavad avaraks ja haaravaks täpsed inforikkad joonealused märkused, mille koostaja on toimetaja Sirje Endre. Must-valged pildid teoses on kõnekad ja toetavad suurepäraseid tekste. Trükise lõpus olevale bibliograafiale tuleb samuti pilk peale visata – saab teadmise Valda Raua elutööst, mis kujundas eestlaste kirjanduslikke eelistusi.
Valda Raud (1920-2013) oli silmapaistev ja kõrgelt hinnatud tõlkija, kelle vahendusel jõudis eesti keelde palju väärtteoseid inglise ja ameerika kirjandusest. Olgu näitena toodud Salingeri „Kuristik rukkis“, Lee „Tappa laulurästast“, Dreiseri „Õde Carrie“, Hemingway „Ja päike tõuseb“, Vonneguti „Tšempionide eine“ ja „Tapamaja korpus viis ehk Laste ristisõda“ ning Fowlesi „Prantsuse leitnandi tüdruk“, Elioti „Veski Flossi jõel“ jt. Ikka oli ta tõlgitavast autorist vaimustuses ja jutustas lähedastele raamatuid ümber. Tõlgitud tekstides väljendub eesti keele ilu ja nüansirohkus, aga on säilinud kirjanike eripära.
Valda õppis Elfriede Lenderi tütarlaste eragümnaasiumis, kust ta sai austava suhtumise vanematesse inimestesse, armastuse looduse vastu ja töökuse. Klassi- ja kooliõdedega hoidis Valda Raud sidet eluteede lõpuni.
„Tõlkija sai minust küll juhuslikult. Olulise tõuke andis asjaolu, et abiellusin tudengipõlves, 1941. aasta mais kirjanik Mart Rauaga ja sattusin seetõttu kirjanduslikesse ringkondadesse. Päev-paar enne abiellumist palus keegi tuttav mind ja teisi kaasüliõpilasi aidata tal saksa keelest tõlkida eht Engelsi teost. Mart Raud nägi mu vaevanägemist teise abistamisel ja lausus: „Aga miks sa ise ei võiks midagi tõlkida?“ Mõte hakkas mulle üha rohkem meeldima.“ (Lk 72)
Valda Raud oli kirjanik Mart Raua abikaasa peaaegu 40 aastat. Päevikus on kirjutatud nende tutvumisest, armastusest ja teineteisele pühendumisest. Mardil ja Valdal sündisid tütar Anu ja poeg Annus.
Raamatus on sissevaade aega ja inimestesse, kultuurisündmustesse ja seltsiellu läbi aastakümnete. Valda oli särav seltskonnainimene. Avaldatud kirjadest ja päevikukatketest loeme näitustest, kontsertidest, teatrietendustest, mida vaadati-kuulati, kirjandusõhtutest, kus käidi. Ja sellest, kuidas ja kellega oldi koos sünnipäevadel ja ärasaatmistel, et kogu kultuurieliit oli tihedas omavahelises suhtluses, mida hinnati kõrgelt. See jäi kestma ka pärast 1992. aastat, kui Valda ja Anu Raud pidid õigusjärgsete omanike soovil loobuma oma kauaaegsest Tallinna kodust ja asusid elama Heimtalisse Anu vanaisa Kääriku tallu.
Mart Raud suri 6. juulil 1980.
Anu Raud võtab 1992. aastal üle vanas Heimtali koolimajas asuva koduloomuuseumi. Ta jätkab siin tööd üliõpilastega ning vaipade kavandamist ja kudumist. Laudas on lambad, talumajapidamine täidab päevad. 2010. aastal annetas Anu Raud Heimtali muuseumi Eesti Rahva Muuseumile. Anu Raud pole üksnes mõtte- ja sümboliküllaste vaipade looja. Ta on loonud ka jutte. Isa surma puhul kirjutatud „Paadivargale“, valusalt südamlik lugu, on raamatus ära trükitud.
„Kõik, mis saatus on mulle määranud, on täide viidud. See, et ma tõlgiksin ja kirjandusalal tegev oleksin. See, et ma perekonda peaksin ja paar last üles kasvataksin. See, et ma aeda hariksin ja lilli armastaksin.“ (Lk 345)
Valda Raud suri 93-aastasena oma kodus Kääriku talus 8. oktoobril 2013.
„Iiri palve: Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele,/ lahutagu leebed tuuled sinu meelt,/ rõõmustagu päikesekiired sinu südant,/ olgu päevakoorem sulle kerge kanda/ ja võtku Jumal sind oma armastuse hõlma.“ (Lk 265)

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised