5.8 C
Rapla
Teisipäev, 28 sept. 2021

Elame veel!

Stina Andok

Ei saa üle ega ümber sellest eriolukorrast. Oleme esmakordselt sellises eriskummalises situatsioonis ning see on meie ellu toonud üksjagu segadust.
Inimesed on uuele olukorrale väga erinevalt reageerinud. On inimesi, keda ei pea ohus veenma, on neid, kes jäävad endale kindlaks, et hirmu ennast tuleks karta, mitte haigust, mida võib-olla tegelikult ei olegi, ja siis on terve rida inimesi, kes on kuskil seal vahepeal. Usuvad, et on probleem, aga mis täpselt, kui ulatuslik ja kuidas oleks asjakohane käituda, on nende ridades väga hägune.
Ühesõnaga, inimesed on erinevad ja tajuvad maailma erinevalt. Igalühel on seoses eriolukorraga oma hirmud ja mured ning tööriistad nendega toime tulemiseks. Kui ma muus osas olen püüdnud neutraalseks jääda, et iga uue informatsioonikilluga olukorda uuesti üle hinnata ilma liialt rutakaid otsuseid tegemata, siis üks aspekt kogu selle jama juures on mind torkima jäänud.
Kui päris eriolukorra alguses, mil kõiki veel ei testitud, üks minu tuttav haigestus ja iseend karantiini seadis, rääkis ta, mis emotsioonid teda seoses sellega vaevavad. On arusaadav, et teistele, kaasa arvatud endale väga kallitele inimestele helistamine ja neile selgitamine, et on oht, et on toimunud nakatumine, on väga raske. See tekitab paratamatult süütunnet.
Üks kaasuv tunne aga on ka häbi. Alguses ei olnud üldiseid reegleid, ei olnud kaitsevahendeid, ei olnud maske ega üleüldist hirmugi õieti mitte, aga haigeks jäädi. Inimesed ikka liiguvad, poodlevad, suhtlevad, puudutavad kõiksugu ühiselt kasutatavaid pindasid. Ratsionaalselt mõeldes ei tarvitse mitte keegi õieti süüd tunda, kui ta on käitunud normaalselt, igapäevaseid ja tavalisi hügieenireegleid silmas pidades. Ometi see tunne on, et justkui on valesti käitutud ja nüüd peaks tundma häbi, et selline kole asi on külge saadud.
Seda häbitunnet on viimastel kuudel suurendanud aina süvenev tendents elada end välja sotsiaalmeedias. Inimestel on ärev olla, majandus on languses, tööga seonduv on võib-olla üldse küsimärgi all, kogu pere on nelja seina vahel lõksus. Kuidagi on vaja kõik see kogunenud pinge välja elada. Tõeline pandeemia on sotsiaalmeedias, kus ühe õnnetu hammaste vahele võib jääda terve trobikond inimesi erinevatel põhjustel.
On inimesi, kes ei kanna maske, kes ei kanna neid õigesti või ei eemalda neid õigesti. Inimestel ei ole kindaid käes või on valed kindad, neidki eemaldatakse valesti. Keegi köhis valesti, oli liiga lähedal, maksis sularahaga, ei desifintseerinud kaupluses käsi, jalutas ringi kolmekesi jne. Uus olukord on andnud uued vahendid enda positsiooni kõrgendamiseks teiste arvelt – kui mina märkan, et on valesti, siis järelikult tean, kuidas on õige ja olen targem.
Olukorras, mil iga päev laekub uut informatsiooni ja uuenenud juhiseid käitumiseks, leian, et kõige asjakohasem on olla kaastundlik. Tasub panna ritta kõik need asjad, mis sinus endas parasjagu muret tekitavad, ja mõelda siis järgmine kord, nähes midagi, mis ärritab, et ka sel inimesel on vähemalt sama palju neid muretekitajaid.
Me oleme kõik selles olukorras koos. Igaüks me tuleme kriisiolukorras toime oma võimete piires. Usaldades, et kõigil inimestel on ligipääs informatsioonile, tuleb usaldada, et see inimene talitab parimat võimalikku hoolsust tarvitusele võttes. Isegi kui sulle paistab, et see ei ole nii. Kõigil on raske, unusta oma nürid hinnangud. Praegu on aeg näidata üles solidaarsust, sest lõppkokkuvõttes on meil kõigil üks ja seesama huvi – elada veel.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised