-0.1 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Lisaleht Koduloolane: Ameti õpetamine Vana-Vigalas sellel sajandil

Enn Roosi, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli direktor

Pärast oma riigi tagasisaamist pöördusid paljud Eesti maainimesed põlise põllumehe ameti juurde ja koolil tuli hakata tegelema tulevaste taluperemeeste ning -perenaiste õpetamisega. Ehkki põllumehe õpetamine oli kooli põhitegevus olnud asutamisest peale, oli nüüd palju uudsust ja väljakutseid, sest tubli nõukogude põlluharija asemel tuli hakata koolitama omanikutundega ja nii tehnoloogiliselt kui ka majanduslikult teistsuguste oskuste ning mõtlemisega põllumeest. Tuli luua välissuhted, et saada kaasaegseid kogemusi ja teadmisi õpetajatele ning praktikavõimalusi õpilastele. Kõige sellega tuldi toime, aga kiiremini kui oodata osati, tulid järgmised muutumisvajadused.
Põllumajanduspoliitika muutus ja ühtäkki ei olnud vaja niipalju põllumajanduse tundjaid, ei tasunud enam olla talupidaja. Õpilaste arv koolis langes alla 200.
Sajandivahetusel tuli otsida uusi ideid ja teha otsuseid, mis ei olnud kerged ning mitte ka igakord populaarsed.


Üks raskemaid otsustamisi oli loobumine kooli ajaloolisest olemusest, põllumeeste õpetamisest. Selle eest sai kool kohaliku rahva käest üsna palju pahandada, et miks me nüüd järsku „linnameeste” kooliks hakkame, aga küsimus, et miks teie oma last ei saada enam põllumeheks õppima, jäi sageli häbelikult vastuseta.
Sajandi alguse suurim väljakutse oli seotud kooli eksisteerima jäämisega, sest nõukogude aeg oli Eesti Vabariigile pärandanud suure hulga kutsekoole, mida oli iseseisva Eesti jaoks selgelt palju. See aga tähendas reforme kutsehariduses ja osa koolide liitmist või sulgemist.
Eelkirjeldatud põhjustel seisis kooli ees järjekordne katsumus – vaja oli leida ning juurutada erialasid, mis tooksid tolle aja noored, kes juba mõtlesid rohkem linnaelu peale, maale õppima. Uued ametid pidid olema vajalikud ja neid tuli nii hästi õpetada, et kool jääks püsima. Nii saigi õpetama hakatud mitmeid selliseid erialasid, millega varem polnud Vana-Vigalas tegeldud.
Alguse said puidutöö, ehituse, autotehnikute, automaalrite, seppade, kiviraiujate, pagarite, kondiitrite, turisminduse, infotehnoloogia õpetamine. Peale infotehnoloogia, kiviraiuja ja turisminduse on teised erialad tänaseni ajaproovile vastu pannud. Küll aga on õppemetoodika ja -baasid läbi teinud suuri muutusi.
Uute erialade jaoks tuli peaaegu olematutes majanduslikes tingimustes rajada õppebaasid ja leida õpetajad. Suured teened selles osas on pikaajalisel kooli töötajal ja patrioodil, tol ajal haldust ning kutseõpet juhtinud Ants Ojaveel.
Et aga üksikud erialad võivad tihti muutuda või kaduda, oli koolil vaja oma nišši ehk õppesuunda, mis sobiks kooli võimekuse ja asukohaga ning oleks terves riigis püsivalt aktuaalne ja vajalik.
Sobiliku idee ja teostuse „tõi maale“ tol ajal õppealajuhatajana töötanud Helgi Nööp, kes oli hiljem pikki aastaid selle õppesuuna juht. Selliseks õppesuunaks sai ameti õpetamine erivajadusega (HEV) inimestele. Esimene õppegrupp alustas koka erialal 1998. a sügisel. 2003. aastal liitus eelnimetatud õppesuunale uus haru, käitumisprobleemidega õpilaste õpetamine.
Käitumisprobleemidega õpilastega tegelemise idee sündis koostöös kaitseväega ning metoodikas sai eeskuju võetud Ameerika Rahvuskaardilt, mis korraldas selliste noorte õpetamist sõjaväeosades, sõjaväelises režiimis. 2010. aastani toimis ka Vana-Vigalas selle sihtgrupi elu ja kasvatus poolsõjaväelises režiimis, mis tuli igati kasuks halbadest harjumustest lahtisaamisele ja uuesti õppima õppimisele. Aga ajad ja kombed muutuvad ning täna jätkub tegelemine selle sihtgrupiga ilma sõjaväelise korrata. 2007. a lisandus õppesuunale veel üks haru, toimetuleku tasemel õpilastele ameti õpetamine.
Peale kahe laienduse on õppesuund läbi teinud veel väiksemaid muutusi ning inimesed on aja jooksul karastunud, omandatud hulganisti kogemusi ning on tänaseks oma töös väga kompetentsed. Praegu oleme riigis erivajadusega inimestele suurimat erialavalikut pakkuv kutseõppeasutus ning erivajadusega inimestega tegelev õppesuund on üks kooli eksisteerimise alustalasid.
Teiseks tugisambaks kooli olemasolemisele on haruldaste erialade õpetamine. Nimelt on kooli õpetatavate ametite valikus olnud alati mõni eriala, mida Eestis mujal ei õpetata või õpetatakse vähestes koolides. Sellised on tänasel päeval sepatöö, keraamika, autodiagnostika, mööblirestauraator. Autodiagnostika eriala on omandanud ka rahvusvahelised mõõtmed. Alates 2008. aastast kuni 2017. aastani õppisid Vana-Vigalas autodiagnostikuteks ka lätlased. Hiljem lisandusid lätlastele pakutavate erialade hulka ka automaalri ja autoplekksepa eriala. Tänaseks on jällegi seadused ja arusaamad muutunud ning Läti Vabariigi kodanikke Vana-Vigalas enam ei õpetata.
Lisaks kirjeldatud kahele kooli arengustrateegia tugisambale õpetame veel ka igapäevaelus vajaminevaid erialasid kooli lähema regiooni põhikooli lõpetanud noortele. Neile pakume kutsekeskharidusõppena automaalri, autoplekksepa ja autotehniku ametit ning ehitaja ja koka ametit.
Tänasel päeval on kutsehariduses omandanud suure osatähtsuse täiskasvanutele pakutav õpe. Nii on ka Vana-Vigalas, et viimasel kümnendil on täiskasvanute osa koolis jõudsalt kasvanud nii tasemeõppes tsükliõppes ja ka täiendõppe kursustel osalejate näol. Käesoleval ajal on kolmandik õpilaskonnast täiskasvanud.
Kui pöörduda tagasi kooli olemasolu ja materiaalse arendamise juurde, oli 2004. aastaks põhiline osa kutsekoolide võrgu optimeerimisest läbi viidud ning Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool säilitas õiguse töötada edasi iseseisva koolina. Õpilaste arv oli tõusnud selleks ajaks 530-ni.
Koos ellujäämise õigusega tekkis koolil ka õigus saada osa selleks ajaks valitsuse poolt käivitatud Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi rahastatavast suurest kutsehariduse õppe- ja olmekeskkonna kaasajastamise investeeringuprogrammist.
2008.-2013. aastal renoveeriti kooli soojatrassid, IV õpilaskodu ja tehniliste erialade õppetöökoda. 2013.-2014. aastal investeeris riik erinevatest muudest vahenditest III õpilaskodu, katlamaja, kooli peahoone ühe poole ja toitlususerialade algõppeköökide renoveerimisse. Kokku investeeriti kooli moderniseerimisse ca 9 miljonit eurot ning õpilaste õppe- ja elamistingimused muutusid tänapäevaseks ning mugavaks.
Hetkel ootab kooli kollektiiv pikisilmi peahoone teise korpuse renoveerimist.
Viimasel kümnel aastal on õpilaste arv olnud 300-400 vahel.
Kooli 100. sünnipäev on üks verstapost, mida koolirahvas on oodanud ning nüüd oleme jõudnud võimaluseni seda juubelit tähistada. Võimalik on mõelda tehtud tegemistele ja oldud olemistele ning tulevikuplaanidele, mida kindlasti ei oleks nagu tervet kooli ennastki, kui poleks tublit, töökat ja leidlikku kollektiivi ja häid sõpru ning koostööpartnereid.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised