0.6 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Lisaleht Koduloolane: Kutseõpetusest Vana-Vigalas 20. sajandil

Anne Viirma, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Ühes vaikses ja kauges Eesti nurgas – Vana-Vigalas elatakse suursündmuse tähe all. Selle koha haridus- ja kultuurielu tuiksoon, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, tähistas 1. mail 100. sünnipäeva. Raske on leida teist suuremat sündmust Vigala piirkonna rahvale, kelle jaoks on kool olnud väga mitmes mõttes suure tähtsusega läbi aastakümnete.


Kui tulla kooli algusaegade juurde ja mõelda, miks põllumajandusklik kool Vana-Vigalasse asutati, siis oli riiklikul tasemel teadmine, et selles paigas on häid võimalusi edukalt koolitööd läbi viia. Kooli õppebaasiks saanud endised mõisa hooned ja maad lõid suured ootused tootmise arendamiseks nii põllul kui ka farmitöös.
Esimene kooli juhataja Karl Illimar oli lootusrikas ja tohutu töövõimega. Seda nägi ka koolipidaja, Lääne Maavalitsus, kes koolijuhataja ideid toetas ja finantseeris. Sageli olid plaanid paremad, kui teostus ise, kuid edasiliikumine toimus nii või teisiti.
Õpilastele tagati mitmekülgne teooria- ja praktikaõpe. Õppepraktikat sai teha suvevaheajal koolitalus, kuid võimalused õpitud teadmiste ja oskuste rakendamiseks olid ka mujal Eestis ja Soomes. Muljetavaldav on teadmine, et õpilaste vaba aeg oli rohkelt sisustatud erinevate kohustuslike ja vabatahtlike tegevustega nagu näiteks osalemine referaadi- ja teemaõhtutel, orkestri tegevuses, kaasalöömine võimlemisrühmas jne. Koolis töötasid võimekad õpetajad, kes käisid ka kohalikke nõustamas aianduse ja mesinduse alal. Korraldati kooli põllumajanduslikke näitusi. Lapsevanemad ja õpilased olid kooliga väga rahul.
Algusaastatel oli õppebaasiks mõeldud koolitalus suur probleem tööjõu puudus, sest õpilasi oli vähe ja külvipinnad suured. 1929. aastal vähendatigi koolile mõeldud põllumaid. Eraldatud kasvupinna said mõisatöölised, kes olid varem selleks taotluse esitanud. Kool toetas kohalikke talunikke erineval viisil. Näiteks kehtis leping Vigala Piimaühisusega koolitalu piimanõude rentimiseks, põllutöökooli pesuköögi ja võipressi kasutamiseks jne. Kohalike inimeste koolipoolse toetamise taga oli eelkõige heasoovlik vastutulelik Karl Illimar. Ta oli ametis 21 aastat kuni 14. juunini 1941.
Algasid okupatsiooniaastakümned. Koolil tuli toime tulla ja püsima jääda. Vigala kool oli seni tegutsenud, täites ühiskonna nõudlust heade põllutöö-, aiandus- ja mesindusoskuste järele.
1940-nate keskpaigast liiguti edasi nõukogude kooli vaimus. 1950-ndatel sai aiandus- ja mesinduskoolist mehhaniseerimiskool. Algas plaanimajanduse ajastu, mis kajastus väga selgelt ka koolitöös. Nii teooria kui ka praktikaõpe oli viidud seosesse õppeasutuse või majandi (sovhoosi või kolhoosi) plaani täitmisega. Praktikaõppele saadeti ka Eestist kaugemale „välismaale” Kasahstani uudismaad harima, kuhu jäädi paika mitmeks kuuks. Õppegrupi õppeedukus pidi olema vähemalt 90%. See oli kommunistliku partei üleskutse ja käsk. Õpetajad pididki päevikutesse kandma hindeid, mis näitasid head tulemust.
Õpetajaskond oli haritud, 1970-ndate keskpaigas oli kooli 19 õpetajast 11 kõrgema haridusega (põhiliselt EPA ja TRÜ lõpetanud). Kooli õpilaste arv küündis hiilgeaegadel 700 õpilaseni, kellest väikese hulga moodustasid tüdrukud. Tegemist oli pikka aega suure poistekooliga, kus kõik käisid ühtse koolivormiga. Praktikariietus oli tunked, särk, vatijope, läki-läki ja kirsasaapad. Kuna tüdrukuid oli vähe, puudus poistel huvi end sättida. Igal pool kohtas vatijopedes tulevasi laia profiiliga traktoriste-masiniste.
Kuid elu liikus siinmail ikka omasoodu edasi, muidugi kooli meeskonna ja õpilaste abiga. Meeskonnad on omanud juhte, keda on väga armastatud ja armastatakse. Koolis on töötanud üksjagu entusiastlikke inimesi, kelle tegevuse meenutamine tekitab erilisi sooje tundeid. 1960-ndatel ja 1970-ndatel oli kehalise kasvatuse õpetajaks hea huumoriga ja suurepäraste pedagoogiliste oskustega Elmar Tekkel, kes nakatas paljusid spordipisikuga. Võimla oli pidevalt rahvast tulvil, küll mängiti võrkpalli, tehti maadlust jne.
Tugeva spordivaimu kõrval oli Vigalas tugev ka pillimängu harrastamine, mis pikka aega toimus Jakob Sinikase eestvõtmisel. Poisid, kes vähegi musikaalsed olid, puhusid pasunat tema juhatamisel. Ükski aktus ega pidu ei möödunud ilma puhkpilliorkestrita. Koolis oli palju muusikahuvilisi ja seepärast tegutsesid mõnda aega nii naisansambel kui ka segakoor. 70-ndatel tegutses mõned aastad ka koolipoistest koosnenud popansambel, kelle mängu saatel toimus mõisahoone saalis tihti rahvarohkeid tantsupidusid. Bänd meelitas Vigalasse peole tüdrukuid isegi Tallinnast. Pikk on olnud kooli näiteringi traditsioon, mida kantakse tänaseni. Paljud osalejad on õpetajad.
1975. aastal avati uus tüüpprojekti järgi ehitatud koolimaja, mis võimaldas avaramaid tingimusi õppimiseks ja vaba aja sisustamiseks. Mõisahoone, kus varem oli õppetöö toimunud, jäi mõnda aega saatuse hooleks.
1980-ndatel toimusid muudatused kooli suunitluses, mis tähendas uute erialade avamist. 1984. aastal hakati õpetama kokandust, mis on olnud üks populaarsemaid erialasid siiani. Koolil oli hädavajalik laiendada ja rajada praktikabaase, mis nõudsid suurt ressurssi, mida paraku nappis. Ehitusobjektidel töö venis. Rahapuudusel jäid nii mõnedki mõtted ainult paberile. Koolipere tuli siiski toime.
Kätte jõudsid taasiseseisvumise aastad täis eufooriat ja uut indu. Algas privatiseerimine ja turumajanduslike reeglite kehtestamine, hariduselu ümberkujundamine jne. Koolilgi seisid ees taas muutuste ajad. 1990-ndate esimesel poolel liikus kool veel täiskäigul rahva poolt armastatud noore koolijuhi Meelis Välise juhatamisel. Asutuses töötas üle seitsmekümne inimese. Kool oli populaarne, mida kinnitab eelkõige kodumajanduse erialale konkursi alusel õppima pääsemine (keskmise hindega üle 4,0). Õpilased olid väga aktiivsed, korraldades erinevaid teemaõhtuid. Mitmel aastal toimusid tantsukursused koolitöötajate ja õpilaste osavõtul. Tegutses õpetajate sõutrupp, mille eeskujul sündis ka mõni õpilaste näitemäng.
Kooli maine kujundamiseks oli ka rida projektitöid, mis puudutasid õpilasvahetust naaberriikide koolidega, mida vedas innukalt Maie Üürike. Erialade valiku laiendamise vajadus erivajadustega õppijate õpetamiseks viis Helgi Nööbi mitmetesse projektitöödesse kutsehariduse osakonna juhtivspetsialistidega, millele toetudes arendati välja eraldiseisev osakond erivajadustega õppijate toetamiseks ja õpetamiseks. Kuid ühel hetkel hakkas kooli elu keeruliseks minema. Kätte oli jõudnud koolidevaheline olelusvõitlus üheksakümnendate teisel poolel.
Koolile oli vaja uut visiooni. Direktor vahetus ja ametisse astus Vigala juurtega põllumajanduse mehhaniseerimise eriala diplomiga, värske õpetamise kogemusega Enn Roosi. Algasid taas muutuste aastad.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised