Matusekultuur on ELU osa

Anneli Pärna

Tallinna Ülikooli projekt­õppe aines ELU (erialasid lõimiv uuendus) uurisid eri valdkonna tudengid folklorist Marju Kõivupuu juhendamisel, kui keskkonnasõbralikud on meie kalmistukultuur ja matusekombed.

Elame ajal, mil aina enam inimesi kasutab loodussõbralikke tooteid ja sorteerib jäätmeid ning ökoloogilise jalajälje suurus ei kaunista selle omanikku. Kui tugevalt mõjutab sarnane mõtlemine matuseteenuste ja -toodete pakkujaid ning jäätmekäitlust kalmistutel? Neile küsimustele otsis vastust kuus üliõpilast, viies läbi intervjuusid kalmistute hooldajate, matuseteenuste pakkujate, matusekaupade tootjate, jäätmekäitlejate ja lillepoe töötajatega. Töörühma liikmed kaardistasid olukorda oma kodukohtades Raplamaal, Saaremaal, Läänemaal ja Tallinnas.

Keskkonnasõbralikud tooted ja muutuv matusekultuur

Matusetalituse läbiviimiseks kasutatavate tarvikute valik on mitmekesistunud ning mõjutab tugevalt kalmistute olukorda. Maapiirkonna lillepoodidest tellitakse enamasti keskkonnasõbralikest materjalidest matusetarbeid ning eluslilledest pärgi ja leinakimpe. Sealjuures on urnimatustel lillede hulk oluliselt väiksem kui kirstumatustel.
Matusebüroo MT Memoris asutaja Tarko Tuisu sõnul on urnimatuse ja kirstumatuse osa vastavalt 70% ja 30%. Tema hinnangul 10 aasta perspektiivis kirstumatus kaob, seda eelkõige linnades, kus uusi surnuaiaalasid juurde ei rajata. Ta tõdes, et kuigi matusekultuur muutub aeglaselt, on nooremad inimesed uuendustele avatud ja nende pakutava keskkonnasõbraliku puumatuse teenuse tellijate hulk suureneb. Rapla vallavalitsus on esimesena Eestis eraldanud kalmistu kõrvale ala mälestuspargi rajamiseks, kus biolagunevast materjalist istiku-urniga pannakse lahkunute tuhast kasvama puu.
100% keskkonnasõbralikust materjalist kirstud, mida toodetakse Rapla ettevõttes OÜ Anrein, lähevad aga Soome, kuna Eesti seadustes puuduvad sarnased nõuded nagu põhjanaabritel.

Jäätmete sorteerimine kalmistutel

Kalmistute jäätmete kogused ja materjalid sõltuvad kultuurist ja inimeste harjumustest. Raplamaa rohekalmistuid kaunistavad varakevadest hilissügiseni peamiselt looduslikud lilled. Prügimajanduse suurimad mõjutajad on aga sünteetilistest materjalidest tooted, eriti kalmuküünlad. Varasematel aegadel kasutati vaid vahaküünlaid, mis täielikult ära põlesid, aga tänapäeval kaasneb plastümbrise ja metallkaanega küünaldega hulk mittekõdunevaid jäätmeid. Lisaks tõi Rapla kalmistu haldaja Raivo Erm välja, et põlevate küünalde soe vaha on varestele meelepärane nokatäis ja kalmistu kõrval oleval heinamaal on pidevalt näha tühjaks nokitud küünlatopse vedelemas.
Raplamaal küsitletud nelja kalmistu haldajad kinnitasid, et prügikonteinereid on paigaldatud piisavalt ning segaolmejäätmete ja haljastusjäätmete märgistus on arusaadav. Raplas ja Juurus toodi välja, et inimesed käituvad keskkonnateadlikult, samas Vigala ja Märjamaa kalmistuvahid hindasid prügisorteerimise harjumusi väga kehvaks. Märjamaal teeb muret ka teeäärses parklas asuvasse konteinerisse kodudest toodav olmeprügi.
Haljastusjäätmeid viiakse Raplamaa kalmistutel selleks ettenähtud aladele, kus enne kompostimist sorteeritakse välja klaas-, plast- ja metalljäätmed. Jätkuvalt leidub lähedaste haudade korrastajaid, kes küünlaid ja kunstlilli kõduneva prahi hulka viskavad. Kas nende teadlikkust saaks tõsta veel suuremate ja selgemate konteinerite märgistuste, viitade või infovoldikutega või peaksid suuremate pühade ajal kalmistutel jagama selgitusi vabatahtlikud keskkonnasõbrad?
Tallinna kalmistute teenindusjuht Lauri Berg tõdes: „Prügi sorteerimine on midagi, mis juurdub ja populariseerub põlvkondade vahetusega. Nagu koduski, on ka kalmistutel inimesi, kes sorteerivad jäätmeid, ja neid, kes seda ei tee. Loodame, et ajaga olukord paraneb.“ Lõpetuseks sobib tuua Tallinna jäätmekeskuse juhataja Kristjan Margi mõte, et kuna Eestis asuvad kalmistud looduses, ei tasu metsa alt viimast huumust kokku riisuda.