Mari Tammar
Tallinna Linnamuuseum on taas avatud ja ühes sellega ka lummav näitus “Kogu ja lugu” – “Epp ja Madis Eelmaa: koos itta ja läände“. Raplamaaga seob seda näitust Madis Eelmaa, kes on õppinud Järvakandis ning sealt leidnud ka oma armastuse klaasi vastu.
Nimelt eksponeeritakse näitusel muuhulgas Madise kogutud klaaskarahvine, mida täiendavad Epu portselanist serveerimisalused ning nende ühistelt Aasia reisidelt pärit pühakujud.
16. juunil saab näitust uudistada ühes kogujatega, kui vestlusõhtul räägivad Eelmaad oma kogude ja reiside lugusid.
Juba näituseruumi uksel tervitab mind lahke näoga buddha kuju – üks neist paljudest, mis näitusel eksponeeritud. Kõrvu kostavad mahedad helid, budistlikud mantrad, mis vaikselt vaatajat saadavad. Tunnen, kuidas muutun rahulikumaks ja lähen rändama hoopis teise maailma.
Näituseruum on mõtteliselt jaotatud kaheks. Ühel pool Epu portselanist serveerimisalused ja Madise karahvinid, teisel pool idamaised kujud. Esimene pilt klaasvitriinidesse paigutatud karahvinidest võtab sõnatuks. Oskuslikult paigutatud valgustid panevad karahvinid särama – valgus justkui tantsiks ümber klaasi.
“Minu kooliaeg möödus klaasipealinnas Järvakandis, kus klaas oli nii tavaline, et selle võlu ei pandud tähelegi. Vanematekodu puhvetis olid mõned kristallesemed ja tore, laia hõbedast kaeluse ja linnunokaga karahvin, mida isa veinikannuks nimetas. Harva, mõnel üksikul pidupäeval, valati sinna ka veini. Emale-isale kuulunud karahvin oli rohkem nagu reliikvia, mis elas koos vanematega üle sõja ja küüditamise. Hiljem palusin selle endale.
Kui isa Kaarel alustas Järvakandi klaasitehasesse ajaloonurga loomist, käisime koos endiste klaasimeistrite kodudes, uudistasime nende puhutud ja lihvitud esemeid ja kuulasime vana aja jutte, mis jõudsid lõpuks välja koguni Türgi sõjani. Klaasist esemed ja muhedad lood panid kusagil sees midagi vaikselt pinisema – need kõik olid taatide kopsude tuulega hoopis väärtuslikumaks muutunud,” kirjutab Madis Eelmaa näitusel sellest, kuidas klaasimaagia temani jõudis. Kuigi oma olemuselt on klaas, portselan ja ülekullatud metallist pühakujud justkui erinevatest maailmadest, seob just malbe muusika ja soe valgus need materjalid näitusel üheks. Muidu kaunistavad needsamad esemed Eelmaade kodu.
“Kogu on koguja nägu. Ei ole olemas identseid kogujaid ja seetõttu on kõik kollektsioonid alati erinevad, peegeldades selle kokkupanija lapsepõlve ja elusündmusi, tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Mida kirevamad need on, seda kirevam on kogu,” kirjutab näituse kuraator Anne Ruussaar ning lisab: “Kui aga kaks inimest on kaua koos elanud ja olnud ning esemeid kollektsioneerinud, võib juhtuda, et „minust“ saab „meie“ ning algul nii erinevad „näod“ hakkavad lõpuks üksteisele sarnaseks muutuma. Epp ja Madis Eelmaa kogu on just selline. Jagatud huvid ja emotsioonid on neid innustanud uurima ja koguma. Tulemuseks on pealtnäha kirev virvarr, kuid lood nende esemete taga muudavad eklektika tervikuks, kus igal üksikesemel on oma tähendus ja sügavam mõte.”
Lasen silmadega üle kümnete Epu portselanist lõikelaudade, mis kaht seina omamoodi tapeedina katavad. Peamiselt on eksponeeritud saksa portselani, mis annab ruumile omamoodi piduliku ja tõstetud tunde. Sealt liigun edasi näituse teise poolde. Võtan istet pühakujudega ääristatud ruumis, kus saan ekraanilt vaadata Madise fotosid, mida ta on nende ühistel reisidel teinud. (Nii Madis kui ka Epp Eelmaa on õppinud fotograafid.)
“Aastaid hiljem, kui töötasin fotograafina ja ületasin ühe mõjuvõimsa kliendi ootusi, sain preemiaks India-reisi. Ehk nagu ütleb hiina vanasõna: „Kui on soov, leiad ka võimaluse.“ Ja India oligi imeline! Vaimustusin budistlikust filosoofiast, nautisin ja naudin siiani sealset arhitektuuri, loodust, kultuuri ning ka kõige selle pildistamist. Aastate jooksul oleme koos abikaasaga teinud mitmeid hinge paitavaid rännakuid, lemmikuteks on jäänud Laos, Kambodža ja eriti Birma (Myanmar), kus külastame iga kord vanu lemmikuid ning avastame ka midagi uut. Arvan, et olen tunnetanud Aasia hinge,“ kirjutab Madis Eelmaa.
Killuke Aasia hinge puudutab vahest kõiki näituse külastajaid, kes võtavad mahti hetkeks peatuda ja tunda pühakujude toetavat kiirgust ning vaadata neid fotosid maastikest, templitest ja mustritest, mis fotograafi silmade ette jäänud. On põnev tajuda seda, kuidas Järvakandis kogetud klaasimaagia ning reisidelt kaasa saadud Aasia hinge puudutus Madis Eelmaas kokku sulavad.
