Helerin Väronen
Viimased paar aastat on Peeter Volkonski mööda Eestit sõitnud, et filmida Eestimaa suurkujude sünnipaiku, mis on tähistatud kivi või tahvliga. Seni on linti saadud umbes 230 sünnipaika (kokku on neid 300), neist 24 asuvad Raplamaal. Kõik sünnipaigad loodetakse läbi käia ja filmile saada selle aasta sügiseks.
Me kõik ilmselt teame neid pruune silte, mis mõne tuntud inimese sünnipaika juhatavad. Paljudel meist on aga aega ja viitsimist, et peatuda ja kivi uurima minna? Ja mis see kivi vaatamine annab, kui pole õrna aimugi, kes oli ja mida tegi see inimene, kelle nimi kivil kirjas? Just seepärast ongi Volkonskil koostöös Eesti Rahva Muuseumiga (ERM) ja kultuurkapitali finantseeringu abil käsil projekt “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERM-i kodulehele n-ö virtuaalnäitus. See koosneb lühikestest videoklippidest, kus kohalikud kooliõpilased loevad seal sündinud tuntud (või vähemtuntud) inimese tekste. Mõningal juhul aga hoopis laulavad, mängivad mõnd viisi või isegi maadlevad.
Kui klipid on valmis, pannakse igasse sünnipaika ka QR-koodid. “Nii et kui keegi sealt mööda juhtub minema, paneb oma nutiseadme sinna vastu ja kivi hakkab elama,” sõnas Volkonski. Ühest küljest on sünnipaikade projekt erakordne sündmus osalevatele õpilastele, kuid ka kohalikes on see tekitanud küllaltki palju elevust. Volkonski sõnas, et nüüd paigaldatakse uusi kive ja tehakse vanu korda, nii et see projekt toob kaasa ka lisaväärtust.
Projektis osalevate õpilaste leidmisel on kaasa aidanud õpetajad. On ka juhtunud, et leitud õpilane on selle inimese otsene järeltulija, kelle sünnipaigaga tegu, olles vahel ka sama nimega ja elades isegi samas majas. Näiteks oli selline juhus “Õrna ööbiku” teksti autori Gustav Wulff-Õie puhul, kelle üht teist teksti luges tema järeltulija.
Enamasti on sünnipaiku tähistavad kivid ja tahvlid kohtades, kus maja polegi alles. Raplamaal tabaski võttegruppi üllatus, sest eelmisel aastal üle vaadatud Matthias Johann Eiseni sünnipaigas olnud vana koolimaja Oese külas oli lühikese ajaga kokku varisenud.
Projekti üks koostööpartner on Regio, kelle atlases on paljud sünnipaikade koordinaadid olemas. Kuid mitte kõik (projekti ühe tulemusena peaks valmima ka spetsiaalne sünnipaikade atlas) ja ka olemasolevate puhul võib juhtuda, et paar numbrit koordinaadis on valesti. Seepärast käiski Volkonski enne filmimist kõik sünnipaigad läbi, et olla kindel nende asukohas.
Tööde käigus on välja tulnud ka uusi sünnipaiku, õigemini küll vanu, mis unustuse hõlma vajunud. Näiteks Kullamaal sai Volkonski teada, et Raplamaal Teenuse mõisas on sündinud kunstnik Friedrich von Maydell ja seal on mälestustahvel täiesti olemas. Praegu otsibki Volkonski teksti, mida Maydelli kohta ette võiks lugeda.
Samuti tuli Raplamaal ringi sõites kohalikega rääkides välja, et näitleja Enn Kraami sünnikoht on tähistatud. Kuid leida teksti, mis oleks Kraami enda oma, oli ääretult keeruline. „Enn Kraami kohta on ilmunud artikkel pealkirjaga “Inimene, kes ei andnud elus mitte ühtegi intervjuud“. Aga ma leidsin ERR-i arhiivist, et filmi “Valge laev”, kus Kraam kaasa tegi, uuslinastus oli 1990-ndatel ja enne seda olid intervjuud Komissarovi ja filmis osalenutega. Seal Kraam rääkis filmi tegemisest hästi lolli loo ja ma kirjutasin selle maha, nii et ongi puhas tema enda tekst ikkagi,“ rääkis Volkonski.
Huvitavaid seiku on projekti käigus ette tulnud teisigi. Näiteks kunagiste suurkujude seas on ka neid, kelle tegemised ja maailmavaade nüüd kulme kergitama panevad, kuid samas on see osa ajaloost. „Viljandis asuv Hans Pöögelmanni sünnikodu on täiesti kokku langenud ja see omandab hoopis teise tähenduse, kui seal ahervaremete ees loeb õpilane Pöögelmanni teksti helgest kommunismi ja sotsialismi tulevikust.“
See, mis valmivates videoklippides näha ja kuulda, on aga vaid murdosa tuntud inimese elust, nii et kellel klippe vaadates tekib suurem huvi, saab seda teha, kuna iga klipi lõppu tulevad vastavad lingid. See esmane videoklipis esitatud tekst peab aga olema piisavalt huvitav, et inimesel tekiks tahe edasi uurida.
„See klipp on justkui isutekitaja. Kui võtame ühe Tartumaa mullateadlase, tal on 400 publikatsiooni, kõik lubimuldadest. Ja siis äkki leidsin omaaegsest, 1960-ndate alguse põllumajanduse akadeemiast tema vastukaja rektori käskkirjale, mis käsitleb seda, et ta ei usu, et on Eestis veel mõni kõrgkool, kus ühiselamu käimlate korrashoid on pandud dekaanide ülesandeks. Vot sellised asjad tulevad välja. Kui aga sellele peldikutekstile vajutatakse, selgub, et tegemist on maailmatasemel mullateadlasega,“ rääkis Volkonski naerdes.
Kuigi sünnipaikade projekt nõuab tohutult aega, et leida arhiividest, raamatukogudest ja kirjandusmuuseumist suurkujude kohta infot, on see aeg Volkonski sõnul ta enda jaoks ääretult põnev olnud. „Jõle huvitav on, kui sul avaneb see pilt, kes kõik on ikkagi siin sündinud, võrsunud sellest pinnast,“ sõnas Volkonski. Loodetavasti õige pea saab ka laiem üldsus osa sellest vaimustusest ja sünnipaikadest saavad paigad, mis pakuvad avastamisrõõmu paljudele.
*
