23 aastat tagasi sattus õige mees õigel ajal õigesse kohta. Sellest hetkest algas protsess, mis viis järjepideva arengu juurde nii mehe enda kui ka kogu paikkondliku hooldekoduteenuse.
Kohtume Kehtna vallas asuva Kalbu hooldekodu haldava MTÜ Elupuu esimehe Rein Järvikuga päev enne tema 63. sünnipäeva. Pensionile jäämisele mees aga veel ei mõtle, kuna ellu on vaja viia tema tegevusaastate suurim projekt ehk uue hooldekodu ehitamine Järvakanti.
Vestleme asukate ja töötajatega kokku puutumata hooldekodu juhataja kabinetis, kuid päris omaette me siiski ei ole. Meie vestlust saadab tihe ja vali linnusädin. Nimelt on hakid elanud Kalbu hooldekodu seina sees kõik need aastakümned ning igal kevadel võib kuulda hakipojukeste nõudlikku sädistamist. Otseselt tüli linnud kellelegi ei tee ja nad on kujunenud omamoodi kaaslasteks nii töötajatele kui ka hooldekodu elanikele.
Sama tavatuna, nagu mõjuvad sädistavad hakipojad seina sees, võib näida kujutluspilt automehaanikuks õppinud mehest hooldekodu juhina töötamas. Just nii on aga Rein Järvikuga läinud. Pärast õpinguid ja sõjaväge suundus Tallinnas sündinud Järvik isa sünnikoju Eidaperre ning saatuse keerdkäikude tahtel sattus ta 1997. aastal kandideerima Kehtna hooldekodu juhatajaks. Kuna amet näis sobivat, omandas Järvik ka erialase hariduse ning 2005. aastal anti talle Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis sotsiaaltöökorralduse diplom.
Järvik teab rääkida, et 1992. aastal, kui Kehtnas hooldekodu looma asuti, oli see üks esimesi omasuguseid pärast taasiseseisvumist. Järvik tuli hooldekodu juhtima 1997. aastal, kui kool oli Kalbust kolinud Kehtnasse ning koolimaja ruumid kohandati hooldekoduks.
Järvik meenutab, et tema esimene kogemus uuel ametikohal oligi kolimine ning uutes ruumides elu sisse seadmine. „Sel ajal oli see maja väga kodune ja väga hea planeeringuga. Tänaseks päevaks on aeg edasi läinud, nõuded on kasvanud ja see maja on muutunud meie teenuse jaoks ebasobivaks,“ tõdeb ta. Sellest tulenevalt on viimased seitse aastat olnud mees mõtete ja tegudega uue hoone juures. Kuna Järvakandi hooldekodu on mehe sõnul samamoodi üsna viletsas seisus, arenes mõte kaks viletsat ühte heasse kokku viia.
Ideed hooldekoduteenuse arendamiseks hakkasid peas keerlema kohe tööle asudes, kuigi varem Järvik selles valdkonnas töötanud ei olnud ning eesmärki hooldekodu juhtida tal ka elus ei olnud. „Nii kaua ei olnud, kui konkursil võitjaks osutusin,“ ütleb ta selle peale. 1999. aastal asutas Järvik MTÜ, et tuua hooldekodu omavalitsuse haldamise alt välja, ning asus sõlmima suhteid välisriikide hooldekodudega. 2002. aastal löödigi käed ühe Saksamaa hooldekoduga, kellega on säilinud sõprus ja koostöö tänase päevani.
Kontakt välismaailmaga on Järviku jaoks olnud tähtis mitmel põhjusel. Tänu sellistele partnerlussuhetele on Kalbu hooldekodu töötajatel olnud võimalus käia Saksamaal praktikal ja koolitustel. Neil on olnud võimalus näha sealset süsteemi. Lisaks on partnerid toetanud Kalbu hooldekodu tehnika ja invaabivahenditega.
Järviku sõnul ei saa öelda, et hooldekodu töö kui selline oleks Saksamaal oluliselt erinev kui Eestis. Küll aga on näha erinevust üleüldises suhtumises. Ta toob näite, et Saksamaal on tegutsenud 200-kohaline ainult alkoholiprobleemiga meestele mõeldud hooldekodu, kus alkoholismi võetakse kui haigust ning hoolealustele on võimaldatud töötamist. Järviku sõnul on ta üritanud Kalbu hooldekodust üle tee asuvas sotsiaalmajas elavaid mehi ärgitada tööd tegema, kuid see ei ole seni vilja kandnud.
Järvik on mõelnud kaugemalegi kui vaid üle tee. Näiteks Lokutal on MTÜ hallata nelja korteriga rühmakodu, kus elavad inimesed, kes ei vaja järelevalvet ega hoolt, aga tagatud on nende toitlustamine ja pesupesemine. Ühel hetkel tekkis vajadus majutada kaht teismelist last, mis ärgitas Järvikut Eidapere mõisa tühjalt seisvat osa korda tegema. Järvik meenutab, et saadi vallaga kaubale esmalt haldajatena ning hiljem õnnestus mõis ka ära osta ning lõpuni renoveerida. Täna töötab Eidapere mõis majutusasutuse ja õpilaskoduna. Algusaastatel oli see üks abistavaid põhjusi, mis aitas vältida Eidapere kooli sulgemist, kuna võimaldas õpilastel leida ööbimispaika.
Ilma midagi edasi arendamata lihtsalt juhatajana kabinetis istudes hooldekodu töös hoida tundub Järvikule kujuteldamatu. „Minu mõtetega see kokku ei lähe,“ ütleb ta. 1998. aastal sai Kalbu hooldekodu esimesena kogu riigis trepitõstuki, mis on oluliselt hooldajate tööd hõlbustanud. Järvik on olnud aktiivne Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoja liige, teinud tihedat koostööd sotsiaalasutuste üleeuroopaliste organisatsioonidega ning loonud sõprussuhteid Läti ja Leedu hooldekodude juhtidega. Nii said neli aastat tagasi alguse näiteks hooldajate kutsevõistlused, mida peeti mõni aasta tagasi ka Eidaperes.
Suhteliselt kehva mainega hooldekodude süsteemis töötavad inimesed vajavad pidevat moraali üleval hoidmist. Töötajatest on samal ajal alatasa puudus. Lisaks võistluste ja koolituste korraldamisele on Kalbu hooldekodu töötajatel olnud võimalus kaks korda aastas osa saada ühistest väljasõitudest. Sel aastal oli plaan minna Siguldasse lillelaadale, aga see jäi koroonaepideemia tõttu ära. Veel on jõus plaan minna Seto kuningriigi päevadele. Ka aktiivsemaid ja liikuvamaid asukaid on hooldekodu aladelt kaugemale sõidutatud, näiteks on käidud Atlas keraamilisi tasse maalimas.
Oma võimaluste piire pidevalt laiendades ja töövaldkonda edasi arendades Järvikul silm alati särab. Tema jaoks on hoolealuste pereliikmete tänusõnad kaalunud üles negatiivsed momendid. Ta tõdeb, et hooldajate töö on tõeliselt raske nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt ning ise ta seda kindlasti teha ei suudaks. Tema saab omalt poolt aga teha kõik endast oleneva, et hooldekodu asukate ja töötajate perspektiiv kujuneks helgemaks. Üks osa sellest saabki olema Järvakandi uus hooldekodu, kus nüüdisaegsed tingimused aitaksid kergendada töötajate vaeva, muudaksid mugavamaks hoolealuste elu ning leevendaksid nende lähedaste muret.
„Minu käest on ikka küsitud, kas ise ka hooldekodusse elama läheksin. Loomulikult. Endale teengi, et koht olemas oleks,“ ütleb Järvik naerdes.
*
Suure südame ja tugevate väärtustega töötaja
Angelė Bajorienė, Leedu sotsiaaltööspetsialist
Me oleme Rein Järvikuga kolleegidena, hooldekodude juhtidena suhelnud ligi kakskümmend aastat. Ühiselt oleme osalenud Euroopa hooldekodude juhtide assotsiatsiooni kongressidel ja organiseerinud Balti kevadkonverentse.
Meile on väga sügava mulje jätnud see, kuidas Rein Järvik hooldekodu elanikesse ja töötajatesse suhtub. Mitmes oma kõnes on Rein rõhutanud, et üks olulisemaid asju praeguse aja hooldekodu juhataja jaoks on hooldekodu töö väärtuse tõstmine nii töötajate kui ka ühiskonna silmis tervikuna.
Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas, kus informatsioon on laialt kättesaadav ja tehnoloogia piiramatute võimalustega, muutuvad ka meie väärtused kiirelt ning suhtumised inimesse ja inimelusse muutuvad koos globaliseerumise ja rahvaste integratsiooniga. Meie hooldekodude eakad jäävad reeglina sotsiaalselt kõrvalseisjaks, on isolatsioonis. On väga tänuväärt, et Rein Järvik järjepidevalt neid teemasid tõstatab, ise samal ajal otsides viise, kuidas muuta avalikkuse suhtumist hooldekodu asukatasse, aga ka eakatesse üldisemalt.
Rein hoolitseb selle eest, et tema hooldekodu töötajad oleksid kvalifitseeritud. Ta mõistab, et see on hooldekodu elanikele väga vajalik. Tema lai professionaalne haare on eeskujuks kõigile kolleegidele Baltikumis.
Inglise keelest tõlkinud Stina Andok
