Liina Langi, Rapla maleva meediapealik
Kaitseliitlaseks saamisel on sõduri baaskursus, suupärasemalt SOK, stardipakuks. Kas edasi järgneb korralik sprint või maraton, see on juba igaühe enda otsustada.
2020. aastal algab Rapla maleva SOK augusti lõpus ja lõpeb detsembris. Selle aja sees kohtutakse seitsmel intensiivset õpet täis nädalavahetusel ning kursuse läbinul on võimalus valida endale sõjaaja-ametikoht ning rühm, kellega edaspidi liitununa tegutsema hakata.
Kuidas aga möödus eelmine SOK? Alustajaid oli 26, kelle hulgas oli üheksa naiskodukaitsjat ning noorteorganisatsioonidestki mõned tublimad. „2019. aasta kursus oli üle pika aja üks suuremaid ja ma leian, et see andis võimaluse teha väljaõpet hoopis põnevamal moel ja laiemalt,“ räägib kursuse ülem veebel Tõnis Otstavel. Lõpurännaku tegid ära ja lõputunnistuse said 23 inimest.
Kursusel omandati üksikvõitleja oskusi, topograafiat, lahingmeditsiini ning lõpurännakul toimiti edukalt juba jagudena. Nagu selgus, ei ole pioneeriõppel midagi tegemist endisaegse noorteorganisatsiooniga, vaid selle raames õpiti tundma lõhkelaenguid, tõkete rajamist ning iga kursuslane paigaldas nutikalt õppemiine. Elamuseks omaette kujunesid kõigile metsas ööbimised, oktoobris ilma telgita, vaid magamiskotis, ja kahel korral ühiselt suures köetavas jaotelgis.
Kursuse ajal oli suur rõhk relvaõppel ning lasta sai palju, nii paukmoona kui ka lasketiirus lahingmoonaga. Ilmataadil oli sihik aga peaaegu alati vihmal ning märg varustus ja pikkades kummikutes matkamine tundusid mingist hetkest alates suisa harjumuspärased.
Lõpuharjutusel läbiti piiratud aja jooksul 12-kilomeetrine rännak, mis aga 20-kilogrammise seljakoti ja pidevate harjutusolukordade tõttu tundus kohati lõputuna. Kaardilugemine, side, vastase avastamine ja rünnaku tõrjumine, kõike seda tuli rännakul ette ja nüüd tuli kõike teha juba iseseisvalt, vabatahtlike jaoülemate toel. Laagrisse jäädes pingutused mitte ei lõppenud, vaid jätkusid öövalvete ja erinevate harjutustega.
„Minu hinnangul annab SOK enamat kui relvaga ringijooksmine. See on see ühtsustunne, mida on eestlastele kõige enam vaja, isiklikul tasandil jällegi eneseületamine ja seeläbi paremaks inimeseks saamine. Loomulikult on SOK ka panustamine sõjaväelise väljaõppe kaudu, et vajadusel relv käes meie ainsa kodu, Eesti kaitsel osaleda,“ võtab Otstavel kokku. Nagu arvata, raskused vaid ühendavad ning eelmise aasta sõdurioskuste kursuse läbinutest on saanud omaette tore toetav grupp.
