Mariliis Ehrenpreis Rapla gümnaasium, 12. kl. Juhendaja: Ülle Mäekivi
Mariliis Ehrenpreisi arvustus võitis tänavu Draamateatri vabariiklikul arvustuste võistlusel gümnaasiumiastmes I koha
Jaan Kruusvall “Pilvede värvid”
Lavastaja: Mikk Mikiver. Kunstnik: Aime Unt
Muusikaline kujundus: Viive Ernesaks
Osades:
Rein Aren – Jakob
Ita Ever – Anna
Mari Lill – Ell
Helle-Reet Helenurm – Krõõt
Hans Kaldoja – Ants
Helle Pihlak – Leida
Meeli Sööt – tädi Elfriede
Öeldakse, et inimeste saatus on kirjutatud taevasse või siis kinnitatud seal, sellegipoolest on taevalaotus kõige muutlikum nähtus, mida vahepeal isegi 21. sajandi teadus ei suuda piisavalt hästi tõlgendada, et homse päeva ilmas kindel olla.
Ligi 95% ilmaennustustes on aga läbiv fraas “oodata on vahelduvat pilvisust”, see on mõte, millega ei saa kunagi eksida. Pilved – need on alati olnud, on küll iga kord erisugused, muutliku kuju ja kordumatu värviga, kuid peaasi, et nad on, pole lakanud olemast. Vastasel juhul oleks EHMI ilmaennustustega peaaegu loomekriisis, ja võimalik, et siis kandnuks ka Jaan Kruusvalli näidend “Pilvede värvid” hoopis teistsugust nime.
Mikk Mikiveri 1983. aastal Draamateatris lavastatud “Pilvede värvid” on erakordselt õnnestunud. Olles varem Jaan Kruusvalli teost lugenud, pidin tõdema fakti, et näidendi tõeline mõte võib siiski avalduda alles lavale jõudes, ükskõik kui hea ja sügavmõtteline see juba raamatu tekstina ei tundunud.
Lavastus “Pilvede värvid” räägib loo ühe Põhja-Eesti talu saatusest ja inimestest, ning see ei anna edasi ainult õudusi 1944. aasta Eestimaa sündmustest, kus meie väikerahvas oli lükata ja tõmmata kahe sõdiva suuriigi poolt, vaid loob ka terviklikuma arusaamise kogu Eesti talurahvakultuuri lagunemisest ning sajandeid kestnud peremudeli muutumisest, mida ma enne ei osanud II maailmasõjaga nii palju seostada.
Kunstnik Aime Unt on lavale loonud lihtsa talutoa, kõik paistab realistlik, argine, kui välja arvata talutoa tagumise otsa kadumine pimeduse koopasse. Esimese vaatuse ajal on pimedus veel ohjeldatud, kuid sündmuste arenedes jätkab see vaikset, aga järjepidevat pealetungimist, neelates kõik oma teel. II vaatuse lõpuks on tumedus varjutanud poole talutoast ning edasine pimenemine näib sõltuvat Anna ja Jakobi otsusest: kas jääda kodumaale või põgeneda?
Anna ja Jakobi vestluse ajal oli pimedus täpselt seisma jäänud veidra valge postamendi ja selle otsas oleva toataime juures, tegemist oli kompositsiooniga, mis meenutas hiilgavat laiaõlgset inimsiluetti ja ei sobinud sugugi ülejäänud talutoa kujundusega. Võimalik, et see oli Aime Undi kaval viis kujutamaks meie rahva kaitsevaimu, kelleks oli eestlaste siiras armastus oma maa vastu.
Lavastuse puhul jäi silma, kuidas näitlejad libisesid aegamisi aina sügavamale oma rollidesse, nagu äratanuks pealetungiv pimedus neil rakutasandil mälestusi aegade raskest taagast, mis kunagi nende endi esivanemate kanda oli. Jälgides pereema Annat, sattusin järjekordselt Ita Everi lummusesse ja tundus, et ka kaameramees ei suutnud jätta kasutamata lähivõtteid Annat kehastanud Ita Everi silmade ilmekusest.
See, kuidas Ita Ever 70-aastase Annana istus talutoa kitsal voodil, päev alles alanud, kuid ainuke poeg juba sõtta saadetud, vaatab tühjusesse, silmades tohutu igatsus… Sellisel hetkel tuleb vaatajana endalt küsida: ”Kui näitleja suudab saavutada kontrolli oma silmade üle, kas seda siis üldse võib enam näitlemiseks nimetada?” Õigem oleks öelda, et see on pigem näitajakunst kui näitleja oma, ja piir reaalsuse ning mängitava vahel on eristamatu.
Kogu etenduse vältel võis kogeda mitut vaikusehetke enne tormi, kui kõik tegelased langesid tardumusse, nagu füüsiline liikumatus oleks suutnud peatada emotsioonide tulva, mis oli kohe-kohe vallandumas. Kuigi laval oli kõik näiliselt seiskunud, võis oma nahal tunda tohutut kasvavat pinget, mille toitjaks oli kahjuks hirm: järjekordne hüvastijätt, agoonia toimuva ees ning enda ja oma lähedaste tuleviku teadmatus.
Iga kord, kui arvasid, et nüüd kaotatakse mõistus ja torm pääseb valla, hakkas hoopis kõlama kellegi õrn lauluhääl. Laulmine oli nagu õrn tuuleiil, mis viis endaga kaasa ähvardavad ja tumedad pilved, mis olid tekkinud toasolijate kohale järjekordse häiriva, õudse uudise vastuvõtmisel. Viive Ernesaksa muusikaline kujundus osutus tõeliseks taevaluuaks äikesetormide laiali pühkimisel. Suurt välja ütlemata mõtet kandsid tegelaskõnes ka pausid ja vestlustes poolikuks jäänud laused, mis tuli kuulajal-vaatajal endal lõpetada.
Võtmerolliks kogu lavastuse juures osutus aga Elli karakter. Noorima peretütre käitumisest ja olekust on veel praegugi oleviku ja tuleviku inimesel palju õppust võtta. Sarnaselt teistega saabus ka Ell lavale otse tumedast koopasuust, kuid selle erinevusega, et ta tegi seda kekseldes ja rõõmsalt hõigeldes, kuulutades toasolijatele mõnd ilmaimet, oli selleks siis lindude laul, kena päikesepaiste või vana kana munema hakkamine. Mari Lillel õnnestus inimpäikese kehastamine suurepäraselt. Varem näidendit lugedes polnud ma märganud Elli isiksuse olulist tähendust kogu sündmustiku arengule, paljad sõnad paberil polekski saanud kunagi edasi anda igavikulise nooruslikkuse, lootuse jõudu, mida kiirgas Mari Lille kehastatud natuur.
Mis puutub aga pere teistesse tütardesse, Leidasse (Helle Pihlak) ning Krõõta (Helle-Reet Helenurm), siis nemad on ilmekas näide massihirmu ohvritest ja meedia tugevast mõjust rahva ühisele teadvusele. Mis tuli minule kui meediaajastul sündinule imestusena, et 1944. aastal ajalehtedes kirjutatu nii suurt mõju avaldas. Isa Jakobi vihapurse oma tütarde pihta, kes olid otsustanud iga hinna eest nagu paljud kaasmaalased ära sõita, ei tundunud sugugi alusetu. Arvatavasti poleks tütardega tõesti midagi hullu juhtunud, kui nad oleksid otsustanud isatallu jääda, kuid arvestades, kui raskeks olid muutunud ajad, võis ajakirjanduses avaldatu anda viimase tõuke minekuks. Keerulised valikud…
Psühholoogilisest vaatenurgast äratas huvi tädi Elfriede (Meeli Sööt) surm. Pimedast, üsna eakast tädikesest oli Annale talupidamises suur abi. Rindele minevale Antsule (Hans Kaldoja) kingib ta kaasa ilusa mustriga kindad, mille kudus mälu järgi, soojendav südamlikkus ja elutahe olid Elfriedel siis veel olemas. Pärast oma tütre ja tütretütre külastust, mis tegelikult oli üsnagi läbinähtav vanainimese rööv, hakkas aga tädi Elfriede eluküünla eredus tuhmuma. Toon, millega ta oma tütar ütles talle: “Ema, sa oledki vana ja sul pole vaja seda raha enam nagunii”, osutus maailmasõja traagikast halastamatumaks. Elfriede muutus aina kurblikumaks ja tema viimasest vestlusest Annaga võis välja lugeda otsustavust, et siin elus pole talle jäänud midagi, mille nimel elada: “Mis elu see on? Hirm. Paanika. Vaikimine.”
Erinevalt Elfriedest nägi Anna rahvas ootuse ja lootuse kehastust ning uskus, et rahvas on veel küllalt noor, et alustada oma elu uuesti, nagu tegid seda tema ja Jakob, leides igapäevasteks toimetusteks jõudu mineviku helgetest mälestustest. Rein Areni kehastatud Jakob kujutas hästi tahte, vaimu ja keha võitlust aina kasvavate kohustuste ning töödega. Iga kord saabus vanamees üsna väsinuna talutuppa, olles aga maha istunud, hakkas ta kirglikult rääkima asjadest, mida on vaja veel korda saata, ning ajaski siis end uuesti püsti, keha eluraskuse all juba ägisemas, kuid meel valmis minema kündma, kana tapma või mesitarusid üle vaatama. Uskumatu, milleks on võimeline tugev vaim ja tahe!
Arvatavasti kohustas see segane ja muutlik aeg paljusid vanemaid inimesi oma elu elama võrdväärselt noorusaastate reipuse ja töökusega, kuna erinevalt noortest olid nad kodumaaga seotud, liiga ühte kasvanud, ei suutnud enamasti niisamuti lihtsalt põgeneda lahe taha. Abielu oma maa ja elupaigaga olid neile sõna otseses mõttes juured alla kasvatanud ja isegi maailmasõda ei omanud nii suurt väge, et neid lahti rebida.
Etenduse lõpus seisid Jakob, Anna ja Ell valguse käes. Nemad valisid tee kannatada koos oma maaga, aga kannatada tuli kõigil, ka neil, kes varjusid teisele poole lahte võimaluseta kogeda enam kodupäikese paistet. Kelle kannatused olid paremad või rohkem väärt, seda ei saa öelda. Kottpimedus ei jätnud kedagi puutumata. Võimalik, et inimeste saatus ikka on kirjutatud taevasse, pilvede värvide sekka. Eesti rahva lugu aga paistab kõige paremini kirjeldavat mänguline valguse ja pimeduse heitlemine ehk vahelduv pilvisus.
