Lisaleht KUKITEMUKI: Valge postament kui rahva kaitsevaim

Mariliis Ehrenpreis on pälvinud võistlusel oma arvustusega esikoha. Lugesin ka ise ja veendusin, et noore inimese mõttekäigud on täpsed ja loovad.

Tekstide kirjutamist gümnasistide hooleks jättes võib kindel olla, et kirjutis algab igati asjakohase sissejuhatusega. Mariliis Ehrenpreisi esimesed lõigud Mikk Mikiveri 1983. aasta lavastuse „Pilvede värvid” arvustuses on loogiliselt tuletatud, kuid mõjuvad siiski ootamatu ja värskena.
Järgmisena ütleb autor kohe ausalt ja otse, et Jaan Kruusvalli näidendi tõeline mõte avaldus alles lavale jõudes, kehtestades sellega, et lavastus oli õnnestunud. Vähemasti niivõrd, kuivõrd võib ühe teksti tegeliku mõtte edasikandmine vaatajateni ühe lavastuse mõte olla.
Arvustuse üldine ülesehitus on hea. Õige pisut antakse teada, mis on jutustatud loo sisu, juba pikemalt aga on kirjeldatud laval nähtavat. Oskuslikult on tõlgendatud lavakujunduse elemente, elutoa tumeduse alla mattumine ja tegelaskujude otsustus. Iseäranis huvitav oli autori tõlgendus valgest postamendist, mis meenutas autorile „hiilgavat laiaõlgset inimsiluetti” ning mis justkui kujutas „rahva kaitsevaimu, kelleks oli eestlaste siiras armastus oma maa vastu”.
Sarnaseid värvikaid, meeldejäävaid ja autori helget loovust tähistavaid sõnastusi leidus tekstis veel. Tähelepanuväärsed on näiteks autori loodud kirjelduselemendid nagu „toitjaks oli hirm”, „pime on ohjeldatud”, „tumedus on varjutanud”, „taevaluud äiksetormide laiali pühkimisel” jne.
Omaette märkimisväärne on, et autor on täheldanud isegi läbi arvutiekraani lavastusest õhkuvaid pingeelemente, tajunud näitlejatöö kõrgemaid vilju. Hea on näha ka oma põlvkonna sidumist loetu ja nähtuga, paralleelide tõmbamist, mõistmise erinevuste välja toomist. Nimelt on autor täheldanud, et osa tegelaskujusid on meediast mõjutatud, löödud massihirmu kirvega, ning leiab end olevat meediaajastul sündinuna sellest imestunud.
Eri inimnatuuride käitumismustreid keerukates olukordades vaadeldes jõudis autor seisukohale, et õppust tasuks võtta „inimpäikese” tegelaskujust, kes väikesi, igapäevaseid, argiseks muutunud imesid teatavaks tegi, nende üle ikka ja jälle üllatuda viitsis ja teistega neid rõõme jagada püüda jaksas. Autor tõdeb, et alles laval seda tegelaskuju elluäratatuna nähes jõudis pärale arusaam tema olulisusest selle loo kontekstis. Ja võib-olla ka elus üleüldiselt.
Lavastus on noores autoris esile kutsunud häid mõttearendusi vanadusest ja surmast, kohustustest, tööst, hirmust ja lootusest, mis justkui kõigest kõrgemale tõuseb. Autor on juurelnud, kuidas isiklikud valud inimsuhetes kaaluvad üle maailmasõja traagika, kuidas mõni inimene hirmust pimedusse eksib ning teine samas visalt edasi valguse poole püüdleb.
„Kelle kannatused olid paremad või rohkem väärt, seda ei saa öelda,” jõuab autor järelduseni. Need, kes valisid oma maa, said lõpus nautida kodupäikest. Nii jõuab autor teksti alguses alustatud teemaarendusega ka lõpule. Eesti rahva lugu kui valguse ja pimeduse heitlus.