Õpime mürgitamise asemel loodusega koos elama

Jaanipäeva paiku käis ka meie meediakanalitest läbi uudis, et Saksa ettevõte Bayer maksab tema vastu esitatud kohtuvaidluste lõpetamiseks ligi üheksa miljardi euro jagu kahjutasusid. Ilmselt nii mõnelegi ei ütle selle ettevõtte nimi esimese hooga midagi. Paar aastat tagasi võttis Bayer aga üle USA firma Monsanto, mille tootevalikusse kuulus umbrohutõrjevahend Roundup.
Vähemalt aiandusega kokku puutuvad inimesed peaksid hakkama nüüd aru saama, millest jutt käib. Mainitud kahjutasu makstakse kohtuvaidluste eest, kus inimesed süüdistavad glüfosaati sisaldavat Roundupi vähi tekitamises. Glüfosaadi eest on hoitatud juba aastaid. Ettevõte ise jääb ka pärast kahjutasude maksmise otsust endale kindlaks ja ütleb, et õige kasutamise korral pole toode ohtlik.
Algaja aiapidajana on mu tänavune aasta kulunud kõikvõimalikest allikatest info kogumise peale. Selle käigus olen mõistagi märganud ka teiste inimeste aiaga seotud probleeme-küsimusi ja neile pakutavaid lahendusi. Olen huviga lugenud, et ka endale ehk mõni tarkusetera ennetavalt kõrva taha panna.
Pean tunnistama, et on omajagu õõvastav lugeda, kui tihti soovitatakse jätkuvalt koduaiaga seotud probleemide lahendamiseks glüfosaati kasutada. Roundup ei ole mitmetest hoiatustest hoolimata meie aianduspoodidest mitte kuhugi kadunud ja ilmselt põhjusega. Jätkuvalt paistab olevat rohkesti inimesi, kes seda pikemalt mõtlemata oma aedades kasutavad.
Mind paneb kohati lausa peast kinni hoidma, kui puu maha saagimise asemel eelistatakse seda mürgitada. Või siis võilillede väljajuurimise asemel oma muru taimemürgiga üle käia. Tean, et see on ebapopulaarne arvamus, aga mu meelest pole neil võililledel häda midagi. See on vaid vaatepunkti küsimus, kas tegemist on hävitamist vajava kohutava umbrohuga või siis täitsa kena kollase lillega.
Võin mõista, kui inimene tõesti mingeid konkreetseid taimi oma aeda ei soovi. Eriti kui need peaks olema Eesti taimede musta raamatusse kantud looduslikke ökosüsteeme ohustavad võõrliigid. Eks see ole iga aiapidaja otsustada, millises aias ta end hästi tunneb ja milliseid vahendeid selle saavutamiseks kasutab. Aga kuidagi väga keeruline on aru saada, et ka väga tavaliste ja ohutute taimede hävitamiseks ollakse valmis oma tervisega riskima ja koduaeda mürgitama. Seda sama aeda, mille murul paljajalu kõnnitakse ja kus lapsed mängivad. Rääkimata siis sellest, et selles aias ehk isegi toiduks kasutatavaid taimi kasvatatakse või aias asuvast kaevust joogivett võetakse.
Ma ei saagi aru, kas see on inimeste vajadus kõike kontrollida ja iga viimsegi taime olemasolu üle oma aias otsustada. Teadmatus või hoopis hoolimatus? Aga ehk oleks mõistlikum loodusega rohkem rahu teha ja püüda leida viise kooseksisteerimiseks.
Ja kui ongi taimi, mis vajavad aiast välja rookimist, siis ehk tasuks mugava mürgi asemel käised üles käärida ja pisut füüsilist tööd teha. Kuidagi rajati ja hooldati aedasid ka enne tänapäevaseid mürke. Vaeva võib ehk rohkem olla, aga tervis ja keskkond on sellest olulisemad.