Raplamaa Sõnumid
Raimo Kivistik oli 23-aastane, kui temast sai Viljandi rajooni kultuurimaja direktor. Roosa maja – nii nimetati seda paika (mitte sisu, vaid välisseina värvi järgi) – oli omasuguste hulgas täiesti normaalne asutus: ringid töötasid, koorid laulsid, rahva- ja karaktertantsu tehti, täiesti tasemel estraadiorkester oli, mille solistina oli mõni aasta varem alustanud Vello Orumets. Kivistikku see aga ei rahuldanud. Tema päevades pidi kogu aeg olema pinget, midagi uut ja värsket.
Kulus vaid mõni kuu ja kultuurimaja katuse alla tekkis mitu kitarristide punti (tolleaegses Eestis olid biitbändid täiesti uus ja julge nähtus), kellel oli pidevalt tööd. Ettevõtmise ulatust ja tähendust iseloomustab tõsiasi, et nendest bändidest kasvasid muuhulgas välja sellised muusikud nagu Neeme Punder, Meelis Punder, Aarne Saluveer, Sven Kullerkupp, Peeter Jaska, Dmitri Kostin, Velli Joonas… Viljandist sai vaata et rocki pealinn. Niisugust võimalust ei saanud käest lasta ja 1976. aastal korraldas Kivistik Viljandis esimese üleliidulise rockifestivali. Paraku tõi see korraldajale hulgaga ebameeldivusi – kultuuriministeerium avaldas rahulolematust, parteiorganid olid ärritunud, KGB võttis mehe oma huviorbiiti… Tagantjärele oli Raimo selle üle uhke.
Kahtlemata oli tal perfektsionisti kalduvusi. Kõik, mida Kivistik teha võttis, pidi õnnestuma parimas korras. Vähe sellest. See, mida ta tegi, pidi olema veel ka eriliselt suurejooneline. Nagu näiteks Rapla kirikumuusika festival, kuhu kutsuti esinema muusikuid välismaalt ja pakuti tööd oma parimatele. Alguses oli vähe neid, kes sellesse uskusid. 1990-ndate algusaastate vaesuses oli see isegi mõistetav. Ainult Raimo ei kahelnud. Ta oli uskumatu töövõimega inimene, kes pidas kõigest ülimaks täpsust ja lepingutest kinnipidamist ning eeldas kõike seda ka oma partneritelt.
Vahel sünnitas see arusaamatusi. Eriti siis, kui keegi arvas, et teatud asju võib teha ka ülejala ja kuidagimoodi või mõningase hilinemisega. Arusaamatused võisid kasvada tüliks ja tülid võisid inimeste vahele tekitada ületamatuid kuristikke. Raimo Kivistiku kohta võib siiski öelda, et ta oli pigem sildade ehitaja kui nende lõhkuja. Vahel võis aga juhtuda, et tema pakutud lepitust ei võetud vastu ja nii jäidki mõned katkenud paelad uuesti kokku sõlmimata. Raimo elas neid asju valusalt ja pikalt üle.
Mõttekaaslaste jaoks, kes arvestasid ja austasid tema perfektsionistlikke kalduvusi, oli ta hea ja ustav kamraad. Kui järele mõelda, ei olekski teistsuguste isikuomadustega inimene olnud suuteline laduma Rapla kirikumuusika festivalile sellist vundamenti, mis kannab tänaseni ja püsib ka edasi. Tema tööd Raplas on märgitud Valgetähe teenetemärgi medaliga, maakonna tippauhinnaga Rapla Redel, Rapla kihelkonna auhinna, Maarja-Magdaleena pronkskujuga. See tunnistab, et me oleme talle tänulikud ja lubame, et ei unusta tehtut. Raimole oli väga tähtis, et lubadustest ka kinni peetakse.
Raimo Kivistikku meenutades…
Mihkel Kukk
Minu tutvus Raimo Kivistikuga algas umbes 30 aastat tagasi, kui töötasin Tallinna Kaarli koguduses. See oli aeg, kui tihedam suhtlus ja isiklik läbikäimine välismaailmaga oli tuntavalt aktiviseerunud ning eestlaste piiri taha pääseminegi muutunud juba lihtsamaks.
Kultuurhariduse eriala omandanud Raimo tegeles sellel perioodil aktiivselt eesti muusikutele kontsertide andmise võimaluste otsimisega Soomes ja teistes põhjamaades ning samas ka sealsetele muusikutele esinemisvõimaluste leidmisega Eestimaal. Kuna kirikud on ideaalsed kohad nii koori- kui ka kammermuusika esitamiseks, pakkus Raimo muusikakollektiivide vahetust tollal korduvalt ka Kaarli kirikule.
Kui ma 1992. aasta suvel Raplasse õpetajaks tulin, oli Raimo sageli pühapäeviti koos mõne oma üle lahe muusikust sõbraga meie jumalateenistusel, mille järel toimus ka väike kontsert. Olles ise vaimustunud ja nähes ka külaliste vaimustust meie kiriku avarusest, selle heast akustikast ning suurepärasest kontsertorelist, tekkis Raimol sügiseks mõte kujundada Rapla kirikust omamoodi platsdarm eesti ja soome muusikute viljakaks koostööks. Festivalist ei juletud siis veel unistadagi, kuna see eeldas head ettevalmistust ja sujuvat koostööd teiste kohapealsete institutsioonidega.
Mäletan hästi meie esimest töökohtumist tollase Rapla maavanema Kalle Talviste kabinetis, kuhu olid kutsutud ka maakonna ja valla kultuuritöö eest vastutavad isikud. Kuigi teema ise tundus mõnele ehk üliambitsioonikana, oli õhkkond siiski sõbralik ja koostöövalmidus täiesti olemas. Mul on siiani meeles abimaavanem Mikk Sarve sõnad, et isegi siis, kui kirikusse tuleb ainult kümme inimest tõsist muusikat kuulama, on see igal juhul üritamist väärt.
Avakontserdil 6. juunil 1993. aastal kõlas Ene Üleoja taktikepi all kirikutäiele rahvale Urmas Sisaski „Eesti missa”, mida aasta hiljem esitati ka üldlaulupeol Tallinna lauluväljakul. Kui esimese festivali 4. septembril lõpetas eestlaste ja soomlaste koostööna Johann Sebastian Bachi „Johannese passioon”, oli nii Raimole endale kui õnneks ka paljudele teistele selge, et siit saab ainult edasi minna. Alates viiendast aastast laienes festival ka teistesse Raplamaa kirikutesse ja hiljem veelgi kaugemale.
Kuigi esinemiskohtade rohkus on võimaldanud erinevates žanrites ja väga mitmekesist repertuaari esitada, on minu jaoks festivali suurimaks väärtuseks jäänud esimestel aastatel Rapla kirikus kõlanud vaimulikud suurvormid, mis olid tollal kuulajatele täiesti tasuta.
Olen isiklikult Raimo Kivistikule väga tänulik ka ühe oma suure unistuse täitumise eest, mis realiseerus Maarja-Magdaleena päeval, 22. juulil 2005. aastal, kui Tõnu Kaljuste käe all kanti esmakordselt täies mahus ette Rapla koguduse omaaegse organisti ja koorijuhi maestro Enn Võrgu oratoorium „Valvake”. See helilooja poolt nii vaimse kui ka füüsilise surutise ajal loodud valdavalt Johannese ilmutusraamatu karmi alatooniga sõnumiga suurteos lõpeb väga lootusrikkalt: „…aga meie ootame uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab.”
Teele sinna, kus valitseb igavesti Jumala õigus, tohime lootusrikkalt saata nüüd ka Raimo Kivistiku enda.
Silvi Ojamuru, Raplamaa Omavalitsuste Arengufondi juhatuse liige
Raimo Kivistikku meenutades tuleb kõigepealt meelde Rapla kirikumuusika festival. Raimo oli selle festivali idee algataja, eestvedaja ja projektijuht aastatel 1993-2007. Raimo julges mõelda suurelt – igal festivalil pidi olema vähemalt üks vokaalsümfooniline suurvorm. Juba esimesel festivalil 1993. a kanti Rapla kirikus ette maailma oratooriumiloomingu üks tippudest – Bachi “Johannese passioon”.
Alates 1997. a hakati kontserte korraldama ka Rapla maakonna teistes kirikutes ja hiljem ka teistes maakondades. 2003. a kanti ette maailma muusikaklassika kullafondi suurteos Franz Joseph Haydni oratoorium “Loomine”. 2006. a festivali avakontserdil esitati maailmamuusika oratooriumižanri kuulsamat heliteost – Georg Friedrich Händeli „Messiast“.
Raimo Kivistik oli nii festivalikava kui ka rahastamistaotluste koostaja, esinemis- ja sponsorlepingute läbirääkija ning allkirjastaja. Kõik projekti eduka toimimise üksikasjad (sh ka pisiasjad) olid alati varakult läbi räägitud, üle kontrollitud ja edukalt korraldatud. Raplamaa Omavalitsuste Arengufond oli ja on jätkuvalt kirikumuusika festivali toetaja. Toetuste otsustamisel oli vaja mõista, kui keeruline ja aeganõudev on ühe paljudest kontsertidest koosneva festivali ettevalmistamine ja korraldamine. Pidime end muusikamanagementi üksikasjadega kurssi viima, et õigeid otsuseid teha.
See oli nii mulle kui ka omavalitsusjuhtidele ja kultuurinõunikele omamoodi õppimise aeg. Me ei osanud adekvaatselt hinnata festivali korralduse üksikasju ja kahjuks ei olnud harjunud kuulama klassikalist vaimulikku muusikat. Raimo pidas väga oluliseks, et me kindlasti ise festivali kontsertidel osaleksime ja muusikast osa saaksime. Aitäh, Raimo! Sina avasid meile klassikalise vaimuliku muusika telgitaguseid.
Ja tänu Sulle, Raimo, on Rapla kirikumuusika festival juba aastaid üks Raplamaa tuntumaid kaubamärke.
- a tunnustati Raimo Kivistikku Raplamaa tippauhinnaga Rapla Redel.
