Igal aastal sõidab Austraaliasse umbes 1500 eestlast, enamasti noored, et seal tööd teha (tavaliselt farmides) ja maailma avastada. Mis on aga need põhjused, mis noori just sinna nii väga tõmbavad? Uurisime seda nelja noore käest.
Kaarlil oli juba pikalt soov Austraaliasse reisida ja seda riiki avastada. Umbes aasta, mis ta seal veetis, töötaski ta peamiselt põllumajanduses. Just selle mõttega, et saada kohe täis kohustuslikud 90 päeva farmitööd juhuks, kui ta tahab teise aasta viisat saada. Need kolm kuud töötas Kaarel kohaliku perefirma puuviljafarmis, kus ülesanneteks olid harvendamine ja saagi korjamine. Paar nädalat veetis ta ka kanafarmis, korjas vahepeal kõrvitsaid ja istutas erinevaid taimi.
Kaarel on kindel, et Eestis ei teeks ta selliseid töid üldse, nagu ta Austraalias tegi. “Põhiplussid Austraalia puhul ongi hea palk, mõnus kliima ja riigi toimiv majandus. Seal ei olnud vahet, mis tööd teed, peaasi, et raha sisse tõi ning said elada riigis, kus on soe, inimesed on väga lahked ja sõbralikud ning maksusüsteem toimib,“ sõnas Kaarel. Ta lisas, et seal elades saab endale lubada kõike, mida soovid, kui vähegi oskad rahaga ümber käia. Eesti suurim miinus ongi tema arvates madalad palgad ja suured maksud, elatakse palgapäevast palgapäevani. „Töötad selleks, et ära elada, kuid samas elad selleks, et töötada,“ ütles Kaarel.
Katre oli Austraalias kokku kaheksa kuud ja plaanib sinna paariks kuuks veel tagasi minna. Suurim põhjus, miks ta otsustas sinna minna, oli elukogemuse saamine. Kuna parasjagu ei teinud Katre südamelähedast tööd, tundus talle hea mõte aeg maha võtta, välismaale minna ning tuleviku jaoks mõtteid kogudes ka raha kõrvale panna. Austraalias tegi ta erinevaid töid: korjas ja pakkis puuvilju, oli tõstukijuht mandlitehases ja puuvillatehases. Enamuse ajast töötas Katre päikesefarmis.
Katre arvates on raske Eesti ja Austraalia farmitöid võrrelda. Austraalias on farmitööde valik väga suur ja peamine põllumajanduses kasutatav tööjõud ongi backpacker’id ehk seljakotirändurid. Farmitööd Eestis ei oleks Katre valmis tegema, kuna kultuur on siin niivõrd teistsugune.
Sveni otsus Austraaliasse sõita tuli spontaanselt, olles ajendatud soovist minna mõneks ajaks kuhugi kaugele ja sooja kohta ning eemale siinsetest kinnistest inimestest. Farmitööga tema oma kaheksakuulisel Austraalias viibimise ajal kokku ei puutunud. Esmalt töötas Sven Melbourne’is baarmenina ja hiljem vahetas ametikoha kolm korda tasuvama ehitustöö vastu.
Hea palga kõrval, mis on ilmselt enamiku Austraalisse minevate noorte motiveerivaim tegur, toob kaks aastat seal elanud ja töötanud Alice mineku põhjustena välja seikluste otsimise ja enese arendamise võimaluse. „Põllumajandusse minnakse tööle, kuna see on teatud perioodil kohustuslik, et järgmiseks aastaks viisat saada. Sealt edasi on inimese oma teha, kas ta jääb põllumajandusse tööle või suundub mõne muu ala peale.
Üldiselt Austraalias põllumajanduses töötades ühtegi lisaluba ega koolitust olema ei pea, kaasa arvatud traktorite ja muude masinatega töötamiseks. Kindlasti tuleb kasuks, kui sul on mõni oskus juba eelnevalt olemas. See tähendab, et Eestis on kasulik minna noortel põllumajandusse tööle, sealt kogemused saada ning siis on mujal maailmas põllumajanduses palju lihtsam tööle saada. Lisaks saad sa aimu, mis sind ees ootab,“ rääkis Alice.
Kuid Alice tõi välja ka selle, et meil siin mõne põllumajandusmasina peale tööle saada ei ole üldse nii lihtne ja kogu energia ja panus, mis näiteks maasikaid korjates antakse, ei tasu end enamikul juhtudel ära. Selleks, et noored saaks ja tahaks siin põllumajandusse tööle minna, peaks Alice’i arvates riik eestvedajatega pead kokku panema ja motivatsiooniprogrammi koostama, mis inimesi rohkem põllumajandusse tööle ajendaks.
Eestis oodatakse noori põllumajandusse
Kui valmis on aga siinsed põllumehed tööle võtma kogemusteta noori või neid, kes Austraalias farmitöid teinud? Ja mida võiks nende arvates valitsus teha selleks, et noored oleks rohkem motiveeritud siinses põllumajanduses töötama?
Kaiu LT OÜ ja Väätsa Agro AS-i juhatuse liige Lenno Link on väga positiivselt meelestatud selle suhtes, kui noored hakkajad inimesed neile tööle tahaks tulla. Ka ilma eelneva põllumajandustöö kogemuseta saaks loomakasvatuses tööd näiteks lüpsja, karjaku või noorloomatalitajana. Kuid keda väga näha ei ole, on need noored, keda nii väga oodatakse. Kindlasti on siin ka roll selles, et isegi kui noor tahab tulla, traktoristiks eriti, ei saa teda tööle võtta, kui tal puudub vastava sõiduki juhtimisõigus.
„Meil on ikka kõik seaduslik, täpselt nii, nagu peab. Huvitaval kombel aga kandideeris meile sel aastal esimest korda kolm naistraktoristi, kõik olid noored, kuni 25-aastased. Koos tehnika arenguga ei ole see töö enam nii tervistkahjustav ja raske. Meil Väätsa Agros ja Kaiu LT-s on mehed vahetusjalanõudega traktoris, suitsu seal ei tehta ja mõned mehed on lausa triiksärkides. Kui on remondiaeg, pannakse eraldi tunked selga, nii et keegi mustade riiete ja jalanõudega traktorisse ei roni. Kui noored inimesed tulevad ja näevad, kuidas sellist tööd tehakse, pakub see igal juhul huvi,“ tõi Link välja positiivse arengu.
Harjumus tööd teha, sealhulgas farmitööd, saab alguse varajasest east. Link arvas, et siinkohal on riigi poolt harjumuse tekkimise võimalusele pidur pandud sellega, et piirangud on liiga karmid. Lapsed pigem ei tohigi tööd teha ja kui midagi teevadki, kaasneb sellega tohutu bürokraatia, pidev kontroll ja oht orjapidajaks tembeldatud saada.
„Kui lapsed ei saa tööd teha, kust neil siis suurest peast peaks järsku see tööharjumus tulema? See on minu arust väga suur probleem,“ sõnas Link ja tõi näite, kuidas Hollandis saavad põhikooli lapsed käia farmis neli tundi päevas karjaku tööd tegemas.
OÜ Orgita Põld juhatuse esimees Sulev Mölder on seda meelt, et kui neil on vaba kohta ja inimesel endal huvi, ei ole vahet, kas inimene on noor või vana. „Kui tal huvi ja tahtmine on, siis saab üldreeglina hakkama,“ lisas Mölder. Hetkel otsitakse farmitraktoriste ja farmitõstukijuhte ning seal on ka noori kandideerimas.
„Meie põhiprobleem on aga see, et me traktori peale ikka kedagi saame, ent farmi poole küll kedagi ei leia, millegipärast ei taheta sinna tööle tulla,“ tõi Mölder peamise murekoha välja. Mis need põhjused on, miks farmi tööle ei tulda, Mölder täpselt ei teagi. Ehk ei istu loomadega töötamine, nendega kaasnev lõhn või on üles kasvatud juba sellise mentaliteediga, et see töö ei ole prestiižne või on liiga raske.
Üks võimalik põhjus, miks noored hooajalist põllutööd siin ei tee, on Möldri arvates ehk see, et erinevalt farmiosast, kus töö on vahetustega ja graafiku alusel, tuleb saagikorjamise ajal arvestada pikemate tööpäevadega. Seda, et noored Austraalia põldudele tööd tegema lähevad, Mölder neile pahaks ei pane. „Need, kes sinna lähevad, tahavad maad ja ilma näha, seal on hoopis teine kliima, teine põllumajandustootmine ja teised tooted.“
Küsimusele, kas riik saaks midagi teha selleks, et noored oleks rohkem motiveeritud meie põllumajanduses töötama, vastas Mölder: „Riik võiks kõigepealt sellesse sektorisse lugupidavamalt suhtuda. Vaadatakse, et kõik on hästi, aga ei ole. Kui tänavu töötukassast toetusi jagati, läks see kõik põllumajandusest mööda.“ Möldri arvates võiks riigi poolt olla vähem igale põllumajandusest tulevale palvele ei-ütlemist.
