Orel ja kannel koos

Tiiu Luht

Rapla Orelisuve teisel kontserdil Maarja-Magdaleena kirikus oli muusika teema „Helletused kandlele ja orelile”.

Orel on kirikuelus omaseks saanud pill, kannel sellises kasutuses vähem, kuigi juba seitsmeteistkümnendast sajandist tuntud näppekeelpilliks kutsutud instrument on omane paljudele rahvastele, ka eestlastele. Kandleid on mitut liiki, mitmes suuruses, eripärast nime kandvaid ja mängija sõrmede alt võib muusika kõlada alla kümnelt või viiekümnelt keelelt.
Kontserdi andsid kaks muusikut. Marju Riisikamp on mitmekülne muusik: lõpetanud Tallinna konservatooriumi klaveri erialal, lisaks õppinud orelimängu Hugo Lepnurme juures ning hiljem klavessiini Itaalias (ja sellel alal muusikaakadeemiast magistrikraad). Riikidest, kus ta on end täiendanud, saab pika nimekirja.
Pärimusmuusik ja kandleõpetaja Tuule Kann on pikka aega hoolitsenud selle eest, eriti koolides – näiteks Tallinnas, Viljandis, Võrus ja mujal, et kandlemäng areneks ja oleks elav; esinenud kodu- ja välismaal, mänginud pärimus- ja vanamuusikat ning jazzi. Oma tegevuse eest on ta saanud autasusid, sealhulgas Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Interpreedid – Marju Riisikamp orelil ja Tuule Kann kahel kandlel – olid Rapla kontserdil esitamiseks valinud kahe helilooja muusikasalvest palasid, mis altari eest ja orelirõdult mahedalt kokku kõlasid.
Edgar Arro (1911-1978) rahvaviisiseadete algupära jälgides, näiteks Rõuge, Kuusalu, Haljala, Haanja, Räpina, tekkis kuulates tahtmatult mõte, et võib-olla kohtamegi tulevikus vaid lauludes ja pärimustes paljude kihelkondade ja paikade nimesid, mis reformide käigus muudetud või lausa kaduma läinud.
Või helletusi kuulates tuleb meelde Vargamäe Krõõt, kes kodu all mõistab põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse… Ja meid peaaegu iga päev ümbritsev metsa teema.
Auväärse Roman Toi (1916-2019) viis „Jumal, vägev valitseja” annab ehk lootust.
Täna õhtul esinevad kirikus Rapla noored muusikud.