Möödunud nädalavahetusel Hageri Lambertuse kirikus kontserdi andnud Tallinna Kammerorkestrit juhatas dirigent Andres Kaljuste. Vahetult enne kontserdi algust vestlesime dirigendiga pisut, miks just sellise kavaga Eestimaa eri paigus esinetakse.
Kohtume Andres Kaljustega Hageri kiriku jahedas tagaruumis. Rõõmsameelse ja erksa Kaljuste näost ei paista mitte kuskilt, et ta oleks tol päeval juba juhatanud üht täispikka kontserti Lihulas ja seejärel sõitnud Hagerisse, et uueks kontserdiks valmistuda. Ometi nii on. Minu küsimuse peale, kas väsitav ei ole kaks korda päevas kontserti anda, vastab ta muigega ja selgitustega, et pärast pikka puhkeperioodi ei ole muusikute jaoks see sugugi raske.
„Saabumissümfoonia” pealkirja all antava kontserdikava pani kokku Andres Kaljuste isa Tõnu Kaljuste, kes pidi ka kontserte sel tuuril ise juhatama, aga haigestumise tõttu seda siiski hetkel teha ei saa. Päris kõiki nüansse oma isa mõttekäigust kava kokku panemisel ja kontserdi eesmärgipärasusest Andres Kaljuste jagada ei oska, aga mõningatest aspektidest saime kõnelda küll.
Seda me teame juba kontserdi tutvustusest, et „Saabumissümfoonia” pealkirja all esitatava kontserdi idee pärineb Joseph Haydni „Lahkumissümfoonia” nimetusest ning üle on võetud ka pisut sümfooniasse kirjutatud liikumisi, kuid ümberpööratult.
Jah, mu isa võttis maailma muusikaajaloost tuntud teose ja keeras ta nii-öelda tagurpidi. Kui Haydni teose puhul viimases osas mängijad lahkuvad, siis võttes arvesse, et kogu maailma kontserttegevus hakkab taastuma, hakkab läbi selle sümboolika mängijaid meie kontserdil hoopis vaikselt lavale juurde tulema.
Haydnil olid juures ka pillide kokku pakkimise ja küünla kustutamise liigutused, aga seda te ilmselt ei tee?
See küünla kustutamine ja pillide kotti panemine on otseselt seotud selle ajaga, mil Haydn selle teose kirjutas. Tol hetkel oli suur diskussioon mängijate palga ja nende töötingimuste osas, nad ei näinud piisavalt palju oma perekonda. See oli selline protesti lugu. Meie siin ei protesti, me kasutame lihtsalt seda äraminekut ideena ning teeme hoopis juurdetuleku.
Kavas on ka palju Arvo Pärdi muusikat.
Jah, Pärdi muusika ja Tallinna Kammerorkester on kokku kasvanud viimaste aastakümnete jooksul. Tema muusika lülitamine kavasse koos Haydni sümfoonia osadega on päris nutikas mõte, sest nad tulenevad teatud mõttes üksteisest kaugetest ajapunktidest, aga neil on ikkagi palju ühist. Loomulikult on selle valiku taga natukene seda, et on Pärdi juubeliaasta.
Tõnu Kaljustet on peetud Pärdi muusika asjatundjaks. Millised on teie suhted Pärdi muusikaga?
Neid kirjeldusi annavad teised inimesed. Ma ei ütleks enda kohta kunagi nii ja mu isa ei ütleks iseenda kohta samuti kunagi nii. Ma olen Pärdi muusikat mänginud suurema osa oma elust. Tema muusikaline keel on mulle tuttav ja on teatud arusaamine tekkinud, nii palju, kui muusikast üldse aru saame.
Mis teeb Pärdi muusika eriliseks?
Ma hindan Pärdi muusikat loomulikult väga kõrgelt. Selles muusikas on midagi, mida paljus muus muusikas ei eksisteeri. Teatud rahu lihtsuses ning samas ka väljenduslaad on kuidagi väga orgaaniline. Mitmed teosed on mõeldud tekstidele, mida ta on kirjutanud. Need on need väärtused, mida ma leian.
Kuidas esimesed kontserdid vastu võeti? Hageri kontsert on kolmas kontsert tuuril. Eile andsite ühe kontserdi Toris ja täna päeval teise Lihulas.
Väga positiivselt. Eile olime Tori kirikus. Esiteks avanes mulle võimalus teha tutvust täiesti uue Eesti kohaga, kuhu ma polnud enne jõudnud ning ma arvan, publik, nii täna kui eile, võttis meid vastu väga soojalt. Inimesed tulevad hea meelega jälle kokku, et kontserte kuulata.
On läinud üle veerandaasta, kui inimesed saalis olid ja elusat muusikat kuulsid. Siimaani on inimesed kuulanud asju telerite ja nutiseadmete kaudu, aga nii mina kui paljud kolleegid ja tuttavad räägivad peaasjalikult ikka sama juttu, et kontsert on paljuski ka sotsiaalne elamus muusikalise elamuse kõrval. Ikka teine asi, kui vajutad nuppu arvutiekraanil. Selles on midagi, mida on väga raske sõnadesse panna, mis meid elusa muusika juurde saalidesse toob.
Kas väikestesse asulatesse kontsertide toomine oli teadlik ja mõtestatud valik?
Ma arvan, et see on hästi oluline. Neid väikeseid saale ja kirikuid on palju, mis on väga hubased kontserdikohad. Ma arvan, et see on väga oluline, et ka väiksematesse kohtadesse muusikat viiakse. See on kogukonnale hea põhjus kokku tulla.
Ja see on ka väga suur au, ma arvan.
Au on meie poolt, et saame tulla ja seda tuua, mida oskame anda. Oleme Tallinna Kammerorkester, aga oleme ikkagi Eesti kammerorkester ja kõigile mõeldud. See, et käime igal pool ringi, on teatud mõttes täiesti normaalne.
Mis emotsiooniga võiksid inimesed pärast kontserti ära minna?
Nad võiksid selle emotsiooniga ära minna, et nad tahaksid veel tulla. Et neil on nii hea meel, et on saanud jälle kontserdile tulla. Igaüks kuulab, tõlgendab ja reageerib omamoodi, see on igaühe õigus. See, mida meie saame teha, on anda edasi helilooja sõnumit nii siiralt ja truult, kui me saame.
