Mõnuste küla rahvas ja ajalugu Ristema talus

Hageri kihelkonda jääb Mõnuste küla, mis nüüdsel ajal küll Saue valla alla kuulub. Koht ise on aga kindlasti külastamist väärt ka raplamaalaste jaoks. Avatud talude päeval oli 18.-19. juulil seal uksed avanud Ristema talu, kuhu olid kogunenud ka teised Mõnuste küla inimesed.
Kohe esmalt õpetas Mõnuste Juustukoja juustumeister Reino Bürkland mozzarella juustu valmistama. Nii nagu ikka juhtub, sai seegi alguse millestki palju väiksemast, täpsemalt ise jogurti tegemisest. See aga tundus Reino jaoks liigagi lihtne ja ta otsustas juustuga katsetama hakata. Katsetused kandsid vilja ja juba kaheksa aastat on Reino juustu valmistanud. Hea juustu aluseks on kvaliteetne piim ja see tuleb samuti Mõnuste külast, naabrinaise Elleni laudast. Tal on 16-pealine õnnelike lehmade kari, keda kõik küla lapsed on karjatada saanud.
Juustutegu ise võtab aega 10-15 tundi, millest suurema osa moodustab ootamine. Kõik toorained, mida Reino kasutab, on naturaalsed – piim, piimhappebakter (selleks sobib pett, keefir, maitsestamata jogurt jne), laap ja meresool. Lühidalt rääkis Reino ära mozzarella tegemise põhietapid ja soovitas neil, kel soov proovida, alustada 10 liitri piimaga, kuna siis on ülejäänud koguseid lihtne arvestada. Et protsess on pikk, sai ta ette näidata vaid juustu valmimise viimast etappi, kus kalgend on vadakust eraldatud, muutunud tihkeks ning tuleb õhukeste viiludena kuuma vette asetada ja neid vaikselt segada. Nii saab lõpuks pika riba, millest võib siis vormida kas mozzarella pallikesed või nagu Reino tavaliselt teeb, mozzarella pärja.
Samal ajal, kui Reino juustust rääkis, sai ka jälgida, kuidas Sõrve Villaveski lõngapoe rahvas heidevaipa valmistas. Hoone teisel korrusel võisid aga aja eelnevalt broneerinud käia Triinu Mälli (Mäll MUAH) juures juuksuris.
Kohvikuid oli Ristema talu õuel lausa kaks ja ühest teise liikudes sai vahepeal jänestele heina pakkuda ja pererahva koera paitada.
Talu kõige põnevam osa on aga kindlasti ait, kus asub Ristema talu perenaise Merle Beljäevi keraamikapood ja kahes ruumis on muuseum. Üks muuseumiruumidest on pühendatud Mõnuste küla taludest pärit vanadele talutööriistadele. Sealset ruumi tutvustas Merle naabrinaine Maarja Lillemäe, kes peale tööriistade näitas ka saksa ja vene padruneid (õigemini pilte neist), mis lakast välja olid tulnud. Kuna vanakraami on majas palju, kutsuti lapsed appi koristama. Muude asjade hulgas leiti midagi, mida lapsed pidasid esialgu mingiteks poltideks. Igaks juhuks ei ole lapsi mõni aeg enam kutsutud vanakraami koristama… Lakast tuli välja ka Ameerika sõduri mundrinööp, kuid ei ole teada, kas ameeriklane, sakslane ja venelane istusid kõik koos seal lakas või kuidas need asjad sinna täpsemalt sattusid.
Aida teine ruum on pühendatud ajakirjadele, tikanditele, armastuskirjadele ja postkaartidele. Selles ruumis rääkis Merle talu kunagistest omanikest. Kõik oli alguse saanud 1864. aastal, kui Jakob ja Anna ostsid Haiba mõisniku käest 53 hektarit maad. Ostu-müügilepinguga (mis allkirjastati Jakobi poolt kolme x-iga) oli kaasas kaart, kus peal koht nimega Lammastemäe allikas. Uut ja vana kaarti võrreldes leiti see allikas ka üles, tehti korda ja sealt sai Mõnuste küla endale tunnusloomaks lamba, kes on ka Merlele keraamikat tehes suurimaks inspiratsiooniallikaks.
Üks Jakobi ja Anna poegadest, Jüri Rennik jäi tallu elama ja ehitas ka praeguse Ristema talu hoone. Kuna Jüri kartis suguhaiguseid, ta endale naist ei võtnud, kuid varalahkunud vennast jäi tema kasvatada Evald Rennik, tänu kelle armastusele ajaloo ja vanade asjade vastu ongi nii palju asju ja lugusid Ristema talus säilinud. Evald võttis naiseks küla teises otsas elanud Olli Kraami. Nende ainus laps suri väga noorena, nii et maja pärandasid nad oma ristipojale, kelle käest siis Merle koos oma mehega selle 17 aastat tagasi ostsid.
Kõige muu hulgas on säilinud Evaldi ja Olli armastuskirjad, mitte küll kõik, kuid piisavalt, et noortevahelise suhte arengust ja toonasest eluolust aimu saada. Kohalikud harrastusnäitlejad Aare Puht ja Maarja Lillemäe lugesidki noorte armastuskirju ette. Esimene kiri oli aastast 1932 ja viimane aastast 1944. Kui sõõm õrna armastust ja romantikat käes, sai veel kuulata elavat muusikat.
Merle enda ehitatud laval kõlas kõigepealt Uudo Sepa kitarrimäng ja laul ning päeva lõpetasid Nissi Trollide noored. Tegemist on huvialakooliga, mida veab Tõnu Sal-Saller.