Koroonapaanika on taas maad võtmas. Tartus on paar ööklubi ühiselt pununud keskmise koroonapesa, kust nüüd nakatunuid välja vupsab. Kõik on üllatunud, et kuidas see võis ometigi juhtuda, sai ju räägitud, et kui klubides peoks läheb, kindlustab personal kundede käitumise nii nagu terviseamet ette oli pannud: peetakse pikivahet, räägitakse vaikse häälega, ei tarbita ülemäära alkohoolseid jooke jne. Aga võta näpust – kõike tehti hoopis vastupidi! Sellepärast tahaksid ametnikud ja lihtsalt paniköörid nüüd jälle uksed ja väravad lukku panna ning piiritarad kõrgeks ehitada. Justkui oleks vabatahtlik arest mingi imerelv, millega inimkonda päästa. Aga ei ole ju!
Vastupidi! Piirangukaose tekitamisega seataks inimkond hoopis kordades suuremasse ohtu, kui seda saab olla üks järjekordne koroonaviirus, mida me, tõsi küll, väga hästi veel ei tunne ja sellepärast esialgu ka levikut takistada ei oska. Ometi võime meiegi siin vaid mõnekuuse kogemuse põhjal kinnitada, et pole see elukas pooltki nii kohutav, nagu teda kõnes ja kirjas püütakse maalida. Kindlasti märkas mõnigi eelmisel nädalal uudist, et Eestis alustati koroonasurmade revideerimist ja kohe kukkus nende arv tervelt kuue võrra ja võib veelgi väheneda. No kuuskümmend kolm surma mitme kuu peale ei ole ju erilist juttu väärt.
Küll võiks aga rääkida nende haigete saatusest, kelle ravitähtaegu koroonahirmus edasi lükati. Juba ongi märgatud, et maailmas on palju teisi „tublisid” haigusi, mida me ju tegelikult isegi tunneme ja sellepärast ka sedavõrd juba taltsutada oleme suutnud, et ei mäletagi enam, kui palju kurja neist inimkonnale sündinud on. Paraku on koroona esiplaanile tõusmise (tegelikult vist ikka tõstmise) saatjaks olnud sõnul seletamatu ja riiklikult toetatud paanika. Igasugune paanika kannab endas aga ohtu, kainet mõistust halvava paanikaga võivad kaasneda parandamatud tagajärjed.
Juba ongi Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ehmatusega avastanud, et kümned miljonid lapsed kogu maailmas on meeleheitlikus koroonavõitluses jäänud ilma elupäästvatest vaktsiinidest. Selle taustal tõdetakse murega, et vaktsineerimise vähenemine võib tagasi pöörata mitme kümnendiga saavutatud edusammud, millega on vähendatud välditavatesse haigustesse suremist. Sellega seoses peaks olema üleliigne rõhutada WHO hoiatust, mille järgi võib see põhjustada lastele rohkem kannatusi ja surma kui Covid-19.
Aeg on igasuguste koroonadega harjuda ja võtta neid sama rahulikult ning kainelt nagu võetakse kõiki ülejäänud haigusi. See ei tähenda haiguse alahindamist, küll aga vajadust nakkusest hoiduda ja haigestumisel kohe ravi alustada. Ja paanikatekitamine peaks olema hukkamõistetav. Eriti puudutab see poliitikuid ja ka kolleege ajakirjanikke.
