Sel suvel ei ole hapukurgihooaega olnudki. Ega vist tule ka. Uudiseid (nii usaldusväärseid kui ka kallutatuid – mõnikord on väga raske vahet teha, mis on mis) jagub nii paberlehtedesse kui ka digivariantidele. Kogu aeg sünnib midagi. Mõni uudis nende hulgas teeb tõsiselt muret.
Viimastest aegadest võiks näiteks võtta lugupeetud ajakirjaniku ja teeneka diplomaadi Harri Tiido vabatahtliku lahkumise välisministeeriumi palgalt. Tiido põhjendas oma sammu sellega, et ta ei saa jätkata Soomes suursaadiku ametit, kuna ei jaga Eesti valitsuse liikmete seisukohti. Igati aus ja lugupidamist vääriv seletus, sest jumala eest: kui sa oled kellegi esindaja, siis pead ka igas mõttes usaldama oma tööandjat.
Paraku leidis Tiido ausus hukkamõistmist – siseminister Mart Helme (ka endine diplomaat) leidis, et niisuguse otsusega pani Tiido „oma karjäärile inetu ja madala punkti. Ei ole ikkagi diplomaadile kohane oma valitsust ja ministrit ja valitsuserakondi niimoodi kritiseerida. Nii lihtsalt ei sobi.”
Tegelikult sobib ju küll. Kui järele mõelda, siis on see ilmselt saadiku kohus, kui teisiti kuulda ei võeta. Tiido polnud esimene diplomaat, kes lahkus ametist sellise põhjendusega. Me ei pea hakkama kaugelt otsima. 2018. aasta suvel teatas USA suursaadik Eestis James D. Melville, et astub ametist tagasi. Põhjenduseks tõi ta USA presidendi Donald Trumpi avaldused NATO ja Euroopa liitlaste aadressil, mida ei jaganud. Nii ongi – ausam on taanduda, kui teha nägu, et kõik on justkui korras.
Helme emotsionaalne purse sundis nüüd kunagisi tööandjaid välisministeeriumist meenutama talle ühte mittesihipärast rahakasutust, millest aeg-ajalt, nagu Siim Kallase kümnest miljonistki, ikka räägitud on. Helme omakorda nimetas meeldetuletajaid (Indrek Tarand, Toomas Hendrik Ilves ja Mart Laar) EÜSi (Eesti Üliõpilaste Seltsi, kui mõnel ehk enam meeles ei ole) kambaks, mis kõlas nagu mingi süvariigi paralleel. Löök järgneb löögile, ajakirjanikel on tööd ja kõigil on lõbus nagu mingit poksimatši jälgides. Võiks aga hoopis kurb olla.
Mitte sellepärast, et Harri Tiido ütles avalikult välja, et ta ei jaga praeguses koalitsioonis valitsevat maailmavaadet, vaid seetõttu, et teistsugust maailmavaadet ja kriitikat mõistetakse hukka. Ja ka sellepärast, et hukkamõistja koalitsioonikaaslased eesotsas peaministriga justkui toetavad hukkamõistmist ja ütlevad, et probleeme pole. See kõik tuletab meelde ühiskonda, kuhu eestlased Teise maailmasõja eel (6. augustil möödus sellest 80 aastat) vale ja jõuga hirmutades sunniti ja kust me 30 aastat tagasi suuresti tänu heale tähtede seisule raskustega välja rabelesime. Ka seal valitses ainult üks tõde, milles kahtlemine oli hukkamõistetav ja ka karmilt karistatav. Sellist aega me ju ei taha tagasi. Või kuidas?
