Eelmisel pühapäeval, 16. augustil toimus Keskkonnaameti eestvedamisel matk Jalase looduskaitsealal asuval matkarajal ja Sõbessoo järve ääres. Tegelikult pidi matk toimuma mais, looduskaitsekuul, kuid august sobis veelgi paremini, kuna nüüd sai tähistada Eesti looduskaitse 110. sünnipäeva.
Eesti looduskaitse alguseks loetakse 14. augustit 1910. aastal, kui kaitse alla võeti Vaika linnusaared. Kuid matkaga tähistati ka kolmandat korda Eesti looduse päeva, mida peeti sel korral 15. augustil. Ühtlasi meenutati matka vältel looduskuu tunnuslauset “Hoia, mida armastad”.
Jalase looduskaitseala oli ääretult sobilik koht looduskaitse sünnipäeva tähistamiseks, kuna tegemist on ühe vanima kaitsealaga Raplamaal. Matkasaatjaks olnud keskkonnahariduse spetsialist Maarika Männil lisas, et looduse austama ja tundma õppimiseks ei pea minema üldse kaugele, loodust võib nautida ka oma koduaias või -linnas. Kõige tähtsam ongi see, et inimesel oleks tahe loodust tundma õppida.
Meie matkajuht oli Andres Lääne, kes on aastast 2003 loodusmatku läbi viinud ja teab loodusest nii üht kui teist, kuid ütleb ikkagi, et mida rohkem õpid, seda enam saad aru, kui vähe sa tegelikult tead. Paljude matkaliste jaoks oli Jalase matkarajale minek esmakordne. Jalase raba on aga kodurabaks keskkonnaminister Rene Kokale, kes samuti matkal osales ja koos tütardega korra aastas ikka sinna satub.
Üks matka läbiv mõte oli see, kuidas loodust hoida ja kaitsta ja kelle eest seda kaitsta. Ainus, kelle eest peame ja saame kaitsta, on inimene ise. Vanasti on väidetavalt lennukitelt pomme Jalase rappa heidetud, tõi Kokk näite selle kohta, kuidas inimene ei tohi loodusega käituda. Omakasupüüdliku kaitsmise kohta tõi aga Lääne teise näite, sõnades, et igalühel on oma metsaandide kohad, mida ta kiivalt teiste eest varjab ja samas ise hoiab.
Läbi metsa minnes pööras Lääne meie tähelepanu sellele, et ümbritsev mets on loomets, ehk paekivisel põhjal on mullakiht väga õhuke, muutes sellise metsa tormidele väga vastuvõtlikuks. Kõige paremini saavad paepealsel hakkama sarapuud, mida oligi rohkelt märgata.
Rabasse jõudes saime astuda laudrajal, mis alles kuu aega tagasi valmis saanud. Uuel rajal on kohati näha ka metallvõrk, mis takistab vihmaga selle peal libisemist.
Sõbessoo järve ääres arutleti selle üle, et Raplamaal polegi sellist matkarada, mis oleks ring, kuid Jalasel on võimalus selleks ümber järve olemas. Areng selles suunas on tehtud. Kunagi tuli laudrada vaid järveni, nüüd aga läheb rada pärast esimest platvormi veel mööda järve kallast edasi ja lõpeb teise platvormiga.
Maarika Männil rääkis rabade tekkimisest. Rabataimi on vaid käputäis ja need on pisikesed, nii et raba on tõeline kääbuste kuningriik. Rabadega veel mitte nii sinapeal olijatele andis Männil hea soovituse: rabas liikudes tasub otsida kohti, kus elutsevad punast värvi turbasamblad, kuna nemad armastavad kuivemaid kohti kui rohelised ja moodustavad ka mättaid.
Raba pakub palju sellist, mida saame reaalselt maitsta ja tunda, kuid rabade mittenähtav osa on ümbritseva ala veesüsteemide reguleerimine. Männil panigi matkalistele südamele, et looduses on paljugi, mida me ei näe, kuid mis sageli on oma toime tõttu veel väärtuslikum kui nähtav osa.
Juttu tuli ka sellest, et nii kui inimese looduskaunisse kohta lased, hakkab ta seda rikkuma, kasvõi sellega, et teeb tuld selleks mitte ette nähtud kohas või jätab endast prügi maha. Mida rohkem inimene loodust tundma õpib, seda rohkem ta aga mõistab, et loodus on see, mis teeb elu võimalikuks, ja hoiab seetõttu loodust rohkem. Lääne julgustaski matkalisi ka iseseisvalt rohkem looduses käima ja seda nii erinevatel kella- kui ka aastaaegadel.
