Raplamaa Sõnumid
Keegi ei tea, mis saab Valgevenest. Vähemalt eile, kui lehenumbrit kokku panime, ei julgenud keegi midagi konkreetset prognoosida. Üsna julgelt oletati ainult diktaator Lukašenko valitsemiseks jäänud päevade lõppu, kuid seda, mis võiks edasi saada, ei tihanud keegi veel ennustada.
Öeldi, et silmapiiril ei ole kedagi, kes võiks astuda diktaatori vastu üles tõusnud rahva ette ja juhiks riigi uuele rajale. Täna on seis võib-olla juba teine. Tänapäeval muutuvad kõik asjad kiiresti ja see, mida eile veel ei olnud, on täna äkki leitud. Tegelikult oli asjade seis ka näiteks Eestis täna kakskümmend üheksa aastat tagasi sama segane ja lootusetu, aga näe, välja tulime.
Kui me 1991. aasta 19. augusti hommikul ärkasime, olid putši korraldajad Moskvas juba esimesed otsused teinud ja kesktelevisioon (N. Liidu kõige tähtsam telekanal, mis edastas keskvalitsuse uudiseid) kandis üle „Luikede järve” (või oli see „Pähklipureja”?). Oli teada, et Moskvas valmistuvad KGB väed võimu võtma ja Eesti suunas liigub Pihkvast eriettevalmistusega dessantväelaste soomuskolonn. Kellelgi polnud aimu, kuidas võivad tekkinud olukorras käituda kümned tuhanded Eesti territooriumil baseeruvad nõukogude sõjaväelased.
Tõsi, erinevus tänasest Valgevenest oli muidugi selles, et meil olid aasta varem olnud kahed olulised demokraatlikult korraldatud valimised – 1990. aasta veebruaris valisime Eesti Kongressi, märtsis Eesti Ülemnõukogu. Paraku ei olnud kumbki neist valimistest andnud Eestile liidrit, keda oleksid kõik eestimaalased üksmeeles toetanud. Tagantjärele tuleb tõdeda, et just nimelt selles seisneski tookord meie tugevus – polnud ühte ja ainukest, kellest võinuks kujuneda diktaator, aga oli mitu, kellest enamik pidas tähtsaks demokraatliku Eesti ülesehitamist.
Just nimelt see, vaba ja demokraatlik areng, on meid toonud siia, kus me täna oleme. Küllap saavad ka valgevenelased oma elu korda ning leitakse juhid, kes on tões ja vaimus valmis oma rahvast teenima, kui neid valikute tegemisel väljastpoolt ei segata. Paraku ongi hetkel kõige suuremaks ohuks piirile koondunud Vene rahvuskaardi üksused. Aga nii või teisiti võidab lõpuks õiglus – diktatuurid ei ole igavesed. Ka diktaatorid teavad seda.
Meie seisukohast vaadatult on kummastav, et ka Eestis, kus demokraatliku arengu viljad väga selgelt kätte paistavad, on neid, kes kummardavad demokraatiavastaseid jõude ning aplodeerivad vaimustusega poliitikutele, kes kultiveerivad isegi valitsuse tasandil poliitilist kultuuritust, mis viib riigi paratamatult stagnatsiooni ja loob võimaluse diktatuuri kehtestamiseks. Igasugune diktaat, nagu me teame, ei saa muidugi väga kaua kesta, sest ühiskonna areng allub kindlatele seaduspärasustele ning ka Eestis saaks kurjus lõpuks karistada, kuid see oleks ikkagi liiga nõrk lohutus rahvale, kes on väärinud paremat.
