Elu on särin, Särin on elu

Kui ma 2016. aastal esimese kultuurifestival Särina eel kirjutasin juba enne festivali kogemist, et ma särisen selle ootuses, mis tõotab olla midagi suurt, siis täna, viienda Särina eel on see särin teravam kui kunagi varem ja teadmine, et see on midagi suurt, ainult kinnistunud.
Tähis, mis inimesed Rapla juurde toob, on ikka ja alati olnud siinsed inimesed. Mõni ehk teab kahe torniga ägedat kirikut ka, aga seda teavad kõik, et Märt Avandi, Mick Pedaja ja Maili Metssalu on Raplast. Võib-olla oli aeg, mil Raplat teatigi kui kohta, kust kunagi paljude andekate tee alguse sai, aga viimaste aastatega on kultuuriklubi BAAS suutnud luua pinnase selleks, et me saaksime öelda, et elu ei ole mitte vaid tärganud ja läinud siit, vaid elu toimub siin.
Tööstusliku piirkonna vanast bussibaasist on kujunenud Rapla kultuurielu keskus, mis pakub alternatiivset, hubasemat, intiimsemat paika klassikaliste kontserdikohtade kõrval. Mahult ja mõõtudelt ei ole ei BAAS ega festival Särin kuigi suured, aga sisu on jällegi hoomamatult võimas. On uskumatu privileeg, et selles enamikule tundmatus läbisõidulinnas saad astuda kaks sammu ning siseneda maailma, kus esineb näiteks NOËP või Holy Motors. Esimene neist on sel aastal üles astumas, teine on lihtsalt üks kustumatult ere mälestus.
Muusikamaailm on kirev ja näib pea võimatu puudutada ühe ürituse raames kõiki inimesi õigetest punktidest. Samas igal aastal pärast Särinat kuulen ühelt ja teiselt, kui ootamatult meeldivaks kujunes nende festivalikülastus, sest midagi oli ikka täpselt nii, nagu ei oleks osanud kunagi loota. Kui ükski ansambel ei kõneta, siis mõni plaadikeerutaja võib jällegi üllatada.
Mulle näib, et mulle endalegi, rääkimata teistest, kes ei ole seotud selle kohaga, on ikka veel kuidagi raske uskuda, et midagi nii head võib olla just siin. Me väikses, varju jäävas Raplas on üks koht, kuhu viib trepp ja sealt avaneb maailm, kus vanad sõbrad kohtuvad, kus uued tutvused tekivad, kus lõimuvad põlvkonnad. Särin on igamehe festival parimas tähenduses, kuna esinejaid on seinast seina, kogunevad kuulajad igast ilmanurgast, kõiksugu eri vanustes ja taustadega.
Seal väikeses mullikeses nad ühinevad, et olla osa sellest särinast ja see kõik on nii sundimatult loomulik. Inimesed on rõõmsad, avastavad maitseid, kaunilt dekoreeritud nurki, mängivad pinksi, jooksevad oma laste järel, naudivad Rapla parimat kohvi ja seda, mida teevad knstnikud nende ümber.
Üks asi on teha muusikafestival, aga kaasates sinna kunsti, teatrit ja kirjandust, annab see festivalile mõnusa äraolemise juures olulist kaalu. Kuna festival on sobilik igale eale, on see ideaalne võimalus kaasata kõiki oma pereliikmeid maailma mitmekesisuse avastamisel silmaringi laiendamise eesmärgil, rääkimata võimalusest kogeda seda kõike, mida kaasaja kultuurielul on pakkuda. Lisaks saab selles sundimatus keskkonnas vahetult tutvuda oma lemmikautorite, kunstnike ja kultuurielu tegelastega. Enamasti on ka nemad enne või pärast oma esinemisi lihtsalt nautinud seda särisemist.
Rapla kultuurifestival Särin on oskusklikult kujundatud võimalikult mitmekesiseks ilma laiali valgumata, luues samal ajal kerge olemisega intiimse õhkkonna ja see on midagi täiesti omapärast, millesarnast ma mujal kohanud ei ole. Puhtalt isiklikust vaatenurgast raplakana on Särin olnud minu jaoks traditsiooniline kohtumispaik, mille asukohta ei muudeta. Kui muidu ei näe, siis seal ikka kohtume.