Tiiu Luht
Rapla orelisuvi jätkub. Veel saame Rapla Maarja-Magdaleena kirikus kuulata muusikat sajanditagustelt heliloojatelt ja ka tänastelt heliloojatelt meisterlike interpreetide esituses.
Eelmisel nädalal oli siinmail külaliseks (üksi, sopran oli haigestunud) Riia luterliku kiriku organist Larisa Carjkova – tegus ja andekas kontsertesineja, aga ka muusikaasjade korraldaja. Läti muusikakõrgharidusele lisaks täiendas ta end Saksamaal Stuttgardis. Eestimaa kirikud kontserdipaigana, seahulgas Rapla, ei ole talle võõrad, kodumail hoiab oma hoole all Latgale orelipäevi.
Rapla kontserdi muusikavalikusse oli Larisa Carjkova võtnud heliloojaid lähemalt ja kaugemalt.
Johann Gottfried Müthel (1728-1788) oli sünnilt sakslane ja teda on ka saksa heliloojaks nimetatud, kuid pärast venna juurde Riiga kolimist sai uus elupaik talle lähedaseks. Algul töötas ta eraorkestri dirigendina, hiljem sai Püha Peetruse kiriku organistiks ja jäi sellesse ametisse elu lõpuni. Esimese tarkuse muusikamaailmas sai tulevane helilooja oma isalt, hiljem teistelt. Ta oli ka J. S. Bachi õpilane, küll vaid kolm kuud, enne kui suur muusik siit ilmast lahkus. Seega viimane õpilane. Johann Sebastiani poja Carl Philipp Emmanueli ja Mütheli kirjasõprus kestis kaua.
Organistina on Müthelit väga kiidetud, tema improvisatsioonioskust imetletud. Paljud teosed tema muusikalisest heliloomingust jäid aga kahjuks nootidena käsikirjadesse (Riia linn oli tol ajal keskustest kaugel) ja on nüüd vähehaaval avastamisel. Mütheli ühe kontsertidest Fantasia F-dur oli organist Carjkova valinud Rapla kontserdi alguslooks.
Jurmalast Lätimaalt pärit noor helilooja Leo Lobrev, kel seljataga õpingud Lätis muusikaakadeemias, magistriõpe Inglismaal Birminghami kuninglikus konservatooriumis ning Mozarteumi ülikoolis Salzburgis Austrias, oli intervjuus nõus vastama küsimusele heliloojate kohta, et Bachita ei kujuta ta elu ette. Ja muidugi Arvo Pärt, kelle lihtsus ja kontseptsioon muusikas haaravad kuulajaid. Päris lemmikuks peab ta aga Sergei Prokofjevit.
Kui tal endal tekib loominguline idee, ei hakka ta noote kirjutama, vaid istub pilli taha. Nii juhtus näiteks Bachi meenutades: ta läks kirikusse ja kolm päeva mängis orelit. Tulemuseks oli oreliteos Aurora Borealis (Virmalised), mida Jurmalas festivali lõppkontserdil mängis esiettekandena Larisa Carjkova. Sama muusikapala samas esituses kõlas ka Rapla kirikus.
Prantsuse helilooja Leon Boellmann (1862-1897) astus 9-aastasena Pariisi klassikalise ja religioosse muusika kooli, mille lõpetamise järel sai temast organist ja hiljem kantor. Kui rajati oreli- ja improvisatsioonikool, oli seal organisti ameti kõrval ka õpetaja. Peale selle leidis ta aega pseudonüümi kasutades teha Pariisi muusikaajakirjale kaastööd.
Oma lühikese elu jooksul suutis Boellmann luua 160 mitmesuguses žanris kompositsiooni, millest kõige tuntum on 1895 kirjutatud Suite Gothique (Gooti süit), eriti palju esitatav on süidi neljast osast viimane – Toccata. Rapla kirikus Boellmanni kuulates võis imestada, missuguseid kõlalisi võimalusi pakub orel, kuidas muusika voolab rahulikult ja tasaselt ja kuidas võib paisuda ägedaks tormiks.
J. S. Bachi koraaliprelüüd ning tokaata ja fuuga – kindel ja usaldatav.
Louis Vierne (1877-1937) – prantsuse romantismi esindaja, kelle töödes on mõjutusi klassikast ja modernsusest. Õppis konservatooriumis, hiljem oli tema õpetaja ja sõber helilooja Charles Marie Widor (1844-1932), kelle juures Vierne ka organistina assisteeris. Muude tööde hulgas on silmapaistvad Vierne’i kuus orelisümfooniat, mida on hinnatud eriti virtuoosseiks. Oli 1900-ndast aastast elu lõpuni Notre Dame`i peaorganist. Rapla kontserdil kõlas tema Carillon de Westminster.
Widor töötas õppejõuna konservatooriumis, oli hiljem organist. Oreliheliloojana on ta kirjutanud 10 orelisümfooniat. Rapla kontserdi lõpetuseks kõlasid Adagio ja Toccata viiendast orelisümfooniast.
Täna esineb kontserdil organist Eestimaalt.
