Valgevene ei asu Eestist üldse kaugel. Kui võtta Eesti kõige kagupoolsem ots ja Valgevene põhjapoolseim osa ning tõmmata nende vahele mõtteline joon, on selle pikkus pisut üle 160 kilomeetri. Päris kiviga visata ei ole, aga Euroopa mastaabis ikkagi siinsamas. Sealsed ühiskondlikud muudatused ulatuvad otsaga meiegi õuele.
Jälgides kõrvaltvaataja pilguga Valgevene riigi tegemisi viimase kümne-viieteist aasta jooksul, ei saa veidrused jääda märkamata. Võib-olla pole veidrused õige sõna. Ehk on see lihtsalt harjumuspäratu käitumismuster. Näiteks ei tähistata Venemaa kõrval üheski teises riigis 9. maid nii entusiastlikult kui Valgevenes. Riiklikud paraadid on iga-aastased. Isegi tänavu! Moskvas jäeti 9. mai paraad koroonaviiruse ohu tõttu ära, aga Minsk sellest ei hoolinud. Kümme tuhat inimest tuli kokku, president Aleksandr Lukašenko pidas kõne ja pidu käis nagu igal teiselgi aastal.
Valgevene riigi reaktsioon ja tegutsemine tänavu kevadel oli üldse omaette vaatamisväärsus. Täiesti ainulaadne terves Euroopas. Samal ajal, kui pool maailma sisuliselt seisma pandi, käis Valgevenes elu (suuremal või vähemal määral) vanaviisi edasi. Riiklikul tasandil kehtestati vaid leebed piirangud, karme piiranguid mitte. Eriti ehedal kombel paistis see silma spordimaailmas. Samal ajal, kui maailma jalgpalli-, jäähoki- ja korvpalliliigad katkestasid oma hooaja, käisid mängud Valgevenes edasi. Seda tehti küll tühjade tribüünide ees.
Selline otsus pani kulme kergitama paljud välisvaatlejad. Kriitikud tegid valju häält. Ometi noppis Valgevene sellest lükkest ka teatavat kasu. Pariisi, Londoni ja Rooma jalgpalliväljakutel pandi pall seisma, aga Minskis, Gomelis ja Vitebskis käisid mängud edasi. See pani maailma jalgpallifännid huvitavasse seisu. Kas loobuda oma lemmikspordiala jälgimisest või vaadata Valgevene poole? Ja paljud tõepoolest vaatasid Valgevene poole. Lääne-Euroopa vutifännid kuulsid esimest korda selliste klubide nimesid nagu Bate Borisov, Dinamo Brest või FC Neman Grodno. Esimest korda spordiajaloos läks Valgevene meistrivõistluste telepilt rahvusvahelisel areenil heaks kaubaks.
Kohati tundub, et Valgevene on rohkem nõukogude aega kinni jäänud kui Venemaa ise. Üheski teises Euroopa riigis ei ole ju näha, kuidas riigipea paneb suurtel tähtpäevadel selga sõjaväevormi. See on ehe näide diktatuurist. Nüüd on Ida-Euroopa viimane diktaator langemas. Mitmel pool Euroopas ja ka Eestis on ajakirjandusest läbi käinud tõdemus, et president Aleksandr Lukašenko ongi juba minevik. Tõele otsa vaadates paistabki see Ida-Euroopa viimase diktaatori langemisena. Kuid mis seal riigis edasi saab? Seda on siit põhja poolt ülimalt oluline jälgida. Nagu öeldud, ei olegi vahemaa Eestiga nii meeletult suur. Kahe lähima punkti vahele jääb ainult Läti-Venemaa piir, mille pikkus linnulennult on 160 kilomeetrit või natuke rohkem. Sügis tõotab tulla igal juhul intrigeeriv. Valgevenet haaranud poliitiline keeristorm pole veel vaibumas. Mine sa tea, võib-olla kogub veel tuuregi.
