Mahtra talurahvamuuseumi tegemisi

Anne Daniela Rodgers, Mahtra talurahvamuuseumi pedagoog www.mahtramuuseum.ee

Mahtra muuseumis on käesolev aasta olnud koroonaviiruse tõttu tasane, gruppe ja üksikkülastajaidki on olnud vähe. Kuigi selline seis on väikemuuseumile paras ehmatus, andis majas valitsev vaikus võimaluse muuseumi peahoone püsinäituse kolmanda saali vitriiniekspositsiooni värskendada.
Nüüd saab seal läbi teha väikese mõttelise reisi talust linna ehk vaadelda miniatuuris, kuidas kohalik talukultuur linnaelu uudistamas käies peenemaks muutus. Uues vitriiniseades on esemete kõrval kohad sisse võtnud ka meie muuseumi asukoha Juuru kohalikud inimesed, kellest üles võetud päevapiltides on hästi näha tolleaegse riietuse paremikku. Vastu vaatavate nägude taga peituvad kauge aja tüüpilised lood, mõni edukas – sellistega on meil lihtne samastuda, kuid rohkem veel on lugusid, mis meie hüsteeriliselt ületurvatud ja steriilses tänapäevas on peaaegu hoomamatult traagilised.
Juuru köstri neljast lapsest surid tiisikusse kolm, tütar Mathilde, kelle pilt seisab peeglilaual, jättis eluga hüvasti kaheksateistkümneaastaselt. Samas köstri peres kasulapsena üles kasvanud Hulda Jürgenfeldt (neiupõlvenimega Köhler), kes köstri tädipoja, tulevase Juuru Ühispanga esimehe Oskar Rudolfiga abiellus, oli aga kohaliku kogukonna särasilmne eestvedaja, mõlemad tegusad ja edukad. Sellist omavahelist poolehoidu, mida noorest abielupaarist võetud päevapildil näha saab, ei toodud harilikult ei ilmarahva ega kaamerasilma ette, ses mõttes unikaalne foto.
Lisada võib, et paljud uuendused, mis uudishimulike noorte kaudu koduseinte vahele jõudsid, võeti harilikult õige pika hambaga vastu, põhjustades paksu põlvkondadevahelist pahandust.
Sajanditagusest ajast võib aga pika sammuga astuda otse tulevikku – Mahtra muuseumi peahoone eeskojas saab vaadata ja lugeda väikest Raplamaa lastega koos valminud näitust „Mina ja Maailm 10 aasta pärast“. Siin tasub hetkeks peatuda. Muuseumi pedagoogina arvan, et muuseum ei peaks olema vaid tagasivaatav mäluasutus, vaid talletama ka hetkeseisu. Enamgi veel, küsima lastelt ehk tuleviku täiskasvanutelt, kuidas nad end praegu, kui kõik on nii ebamäärane ja ebakindel, tunnevad?
Huvitaval kombel koroonat, mis kirjatükkide ja joonistuste valmimise ajal peamine uudistetegija oli, mainiti vaid ühel korral, hoopis rohkem räägivad lapsed planeedi puhtusest ja mitmekesisuse säilimisest. Paljud neist 1.-5. klassi lastest, kes on oma tööd meile saatnud, loodavad, et Maa olukord on kümne aasta pärast paranenud. Sellise tähelepaneku peale hüüatas üks Raikküla kooli õpetaja, et kui lapsed nii arvavad, siis on veel lootust. Eks on see, kui palju lapsed loodust armastama hakkavad, paljuski meie, täiskasvanute, teha. Laps, kes on paljajalu suvel õues ja ujumas käinud, kellel on lemmikloom või toataim, kes iial ei viska prügi maha, temast saab tulevikus looduse hoidja ja parimal juhul ka taastaja.
Muuseumi 50 aasta juubelile pühendatud näitusel, mida peamaja esimeses saalis näha võib, oleme muuhulgas teie ette toonud unikaalsed museaalid, mida tutvustas lugejatele ajalehes Nädaline 2009–2010 ilmunud artikliteseeria „Leide Mahtra talurahvamuuseumi kogudest“.
Muuseumi uutes hoidlates Juuru ajaloolises vallamajas saab vaadata samuti muuseumi juubeliks valminud uut näitust „Vallaametniku tuba“. Jätkuvalt ootab külastajaid muuseumile kuuluv üle 200-aastane Atla-Eeru rehielamust talupojakõrts ekspositsiooniga kõrtsiruumis, rehealuses ja kambrites.