Raplamaa Sõnumid
Kõik mäletavad Olivia Saare luuletuse „Üks tähtis kuu” lõpulauset: „…Kõik, kõik on uus septembrikuus!” Nii ongi – iga september, sõltumatult aastast, riigikorrast või maailma tervislikust seisundist, on uus ja eriline. Eelkõige muidugi laste jaoks, kes koolis käies alles maailma avastavad ja ise selles avastamisprotsessis muutuvad, täiskasvanuteks saavad.
Aga samavõrd on september igavesti uus ka õpetajatele, olenemata sellest, kui pikk on nende õpetamise staaž ja milline on kogetu pagas. Lapsevanematest ei hakka me siinkohal isegi rääkima – kõik, kes sellesse vastutusrikkasse rolli asunud, teavad igasuguste kommentaarideta isegi, mida september tähendab. Nii ka seekord.
Ainult selle vahega, et kui tavaliselt tähendab september rõõmsat hingevärinat ja millegi väga erilise ootust, siis sel aastal on rõõm segatud pigem murega eesootava pärast: millised on eelmise õppeaasta distantsõppe tagajärjed, kui pikk võib olla kevadel tekkinud lünkade järelmõju, kas nüüd lubatakse lapsed kontaktõppesse (mis jube termin koos distantsõppega leiutati!) või mida hullu veel kooli, laste ja õpetajate jaoks kodukontoreid armastama hakanud ametnikud nn koroonahirmus (või igavusest) võivad välja mõtelda.
- septembril lahkas nii distantsõppe kui ka „juhuõpetajate” ehk ametlikus keeles avalikkusele õhinapõhise vaimustusega tutvustatud projektiga „Tagasi kooli” seonduvaid probleeme legendaarne õpetaja Lauri Leesi. Muu hulgas arutles ta nii: „Mida see tähendab? Astuge koolist korraks läbi. Andke kaks matemaatikatundi ja siis minge minema. Vaadake, meil on hambaarstide puudus Eestis. Miks siis ei kutsuta inimesi üles, et astuge hambaravikabinetist läbi ja pange mõni plomm või kroon peale. Miks peetakse õpetaja elukutset selliseks, mida iga mööduja või ükskõik mis eriala esindaja võib tulla ja selle töö ära teha.” Raske on siinkohal Lauri Leesiga vaielda.
Õpetaja ametit õpetatakse ju mitu pikka aastat ja kõrgkooli lõpetamise järel võib ikkagi selguda, et inimene, kes on omandanud kõik õpetajana töötamiseks vajalikud kutseoskused, tegelikult lastega töötamiseks ei sobi. Miks arvatakse, et lastega ning nende eluks valmistumisega eksperimenteerimine on lubatud?
Alanud septembri eripära seisnebki selles, et keegi pole esialgu veel kinnitanud kevadiste katsetuste lõppu ja keegi pole esialgu veel ka kevadel tehtu tagajärgi analüüsinud.
Olivia Saare hakatuses meenutatud luuletuses on veel üks salm, mida sageli enam ei mäletata: „Septembrikuu/ on tuulekuu,/ tuul hüüab sügist:/ „Uh-uh-uuu!”” Sügis on saagikorjamise ja kokkuvõtete tegemise ning aruanneteks valmistumise aeg. Mõnikord unustatakse, et haridussüsteemis peavad aruanded eriti täpsed ja ausad olema. Lastega, see tähendab järeltulevate põlvkondadega ei tohi manipuleerida, see võib väga valusalt kätte maksta.
