„Rain” 2020
Tootjafirma: Alasti Kino
Teose liik: mängufilm, draama
Produtsent: Kristjan Pütsep
Kaasprodutsent: Anti Rannus
Režissöör: Janno Jürgens
Stsenarist: Anti Naulainen, Janno Jürgens
Kunstnik: Matis Mäesalu
Helilooja: Misha Panfilov, Reinis Sejans
Osades: Marcus Borkmann (Ats), Indrek Ojari (Rain), Rein Oja (Kalju), Laine Mägi (Marju), Meelis Rämmeld (Musa-Mart), Uuno (Ivo Uukkivi) jt.
Äsja linastunud kodumaine mängufilm „Rain” teeb ära kiiduväärt töö, heites pilgu eri põlvkondadest meeste hingesoppidesse.
Võib-olla oli minul seda filmi vaadata just sellepärast nii huvitav, kuna ma ei ole mees. See justkui avas mingisuguse teistsuguse vaate maailmale. Võimalik, et meestel on seda filmi vaadata sellest nurgast jällegi huvitavam, et neil tekib äratundmine.
Täitsa võimalik, et need küsimused, mis kerkivad, ja mured, mida võib tegelastele külge mõelda, on universaalsed ja asetuvad kuskile kõrgemale, kus ei ole sootunnused olulised. Eelkõige ehk tõesti tegeletakse laiemalt inimlikkusega. Samas ei saa üle ega ümber, et „Rain” on seadnud oma fookusesse just meessoost tegelased.
Kõige esimesena näeme 12-aastast Atsi, kes lustib oma sõpradega. Üsna kiirelt tutvustatakse meile üht liini, mida oma peas harutama asuda. Homoseksuaalsus. Kaks poissi lamavad kõrvuti ja üks asetab oma käe teise käele. „Pede!” ütleb selle peale Ats ja viskab sõbra käe enda oma pealt ära. Sõber proovib uuesti, aga Ats viskab jälle käe ära. Kõik. Rohkem sel teemal vihjeid ei anta, kui just vaikusest või pilkudest neid ise mitte üles korjata, aga see jääb juba iga vaataja enda teha.
Üldse on see klassikaline Eesti film selle sõna parimas tähenduses. Ütlen seda, viidates hunnitule vaikusele, mis saadab filmi algusest lõpuni. Tegelased on keeletud, mitte ükski pole jutustaja. Dialoogi on ülivähe, kõnelevad ikka valdavalt tasased teod ja sügavad pilgud. Ka üldine meeleolu on ikka sünge ja kurvameelne. Kui rõõmustatakse, siis ikka selleks, et hilisem pettumus kontrastina paremini välja paistaks. Nii tundub.
Samas filmi see halvaks ei tee, peab mainima. Kui üldse miski naerma ajab seda filmi vaadates, on see naer inimloomuse üle, kui absurdselt tõsised me oleme või kui jaburad on vahel meie reaktsioonid.
Kolm põlvkonda
Ats esindab üht põlvkonda selles filmis. Algul kisub mõte sinna, et ehk on see lugu Atsi eneseotsingutest homoseksuaalsuse võtmes, aga üsna pea saab selgeks, et teda huvitab ikkagi üks tüdruk. Teise põlvkonna esindaja on mitukümmend aastat vanem vend Rain, kes naaseb koju. Tuska täis, äsja suhtest lahkunud, ilmselt kaua ära olnud poeg naaseb keset ööd koju. Ilmselgelt mureliku ema uurimise peale, mis juhtus, vastab poeg lakooniliselt: „Ära muretse!”, ja heidab magama.
Filmi kestel ei saabu selgitusi ei asjaosalistele endile, ammugi mitte vaatajatele. Ei ole teada, mis täpselt põhjustab seda sügavat tuska Raini sees. Lahkuminek on üksnes jäämäe tipp, juured on kuskil sügavamal. Seda tõendab juba leige suhtlus oma vanematega, minimaalne huvi väikese venna vastu ja ka asjaolu, et Rain asub nikerdama endale keldris puusärki. Ma üksnes eeldan muidugi, et endale. Seda ei öelda, sellest ei räägita üldse. Keegi ei küsi Rainilt, kas see on talle endale mõeldud või miks seda vaja on.
Ka temale tekib naine, kellest huvituda, ja justkui tärkab armastus. Rain on kohe sirgjoonelisem ja rõõmsam, kuigi suhted vanematega püsivad leiged. Vennaarmastus on samuti pigem eemalhoidev, aga siiski parajalt hellatundeline. Kui Ats küsib, kas Rain köisredelit oskab teha, vastab Rain konkreetselt eitavalt, aga mõni aeg hiljem siiski ulatab väikevennale värskelt valminud redeli.
Suurele armastusesööstule järgneb sügav langus, taas paras sorts tuska. Rain on jälle elult ja armastuselt löögi saanud. Samas on armastus vaid üks osa elust, aga mis täidab Raini elu ülejäänud osa, jääb vaatajale teadmata. Näidatakse küll, et ta on muusikaarmastaja, kes taob ajaviiteks trumme ja oskab kätega üht-teist meisterdada, aga see on ka kõik. Millised on tema unistused või ambitsioonid, kui neid on, sellest ei kõnelda. Lisaks armastusekaotusele sureb ka Raini üks väheseid sõpru kodulinnas, kes saab sängitatud mulda Raini meisterdatud puusärgis.
Siis on veel kolmas põlvkond mehi ehk poiste isa Kalju, kes tegeleb vabal ajal välitingimustes omaealistega palja ülakehaga poksimisega ja tundub olevat üsna range tüüp. Samas kätt ta laste ega naise vastu ei tõsta ega riidle ülemäära. Sõbralik ja toetav ta muidugi ka ei ole. Söögilauas üritab Atsile silku sokutada, kuigi ema sõnul Ats silku ei söö. Kui Rain lauas on, võtab Ats silgu vastu ja tekib tundmus, et ta teeb seda venna, mitte isa heameeleks või heakskiiduks. On aru saada, et peres on pinged, aga millest need alguse on saanud, jääb igaühe enda mõistatada. Põhimõtteliselt võib see olla ükskõik mis, kuigi vägisi tüürivad mõtted ikka sinna, et ju see isa neil türann on olnud või on siiani. Küllap see poksiminegi on aidanud selle kuvandi loomisele kaasa.
Emotsionaalselt laetud õhkkond leiab kulminatsiooni, kui elust (taas kord) murtud Rain korraldab enda ja isa vastasseisu näiliselt täiesti tühjast kohast. Soov kakelda on teistestki filmidest nähtu põhjal meessoo tavapärane reaktsioon tusatujule. Isa ei taha kaklusega kaasa minna, ei näita kübetki agressiooni poja suhtes. Kähmluses keegi eriti viga ei saa, Rain eemaldub ja jõuab meeleseisundiga jälle sinnamaani, et tal oleks seda puusärki vaja. Dramaatiline stseen päädib sellega, et Ats ta siiski päästab. Sellele järgneb rahuolek. Mehed, kõik kolm, läidavad suitsu. Kaetakse laud ja asutakse ühiselt sööma. Nägudel peegeldub õrn naeratus. Kõik.
Kaaluta olek
Kui loosse pookida juurde Raini õnnetu armastuse naispool, kes näis varjavat oma kestvat suhet, mistõttu tuli tal lõpuks Rainiga hüvasti jätta, ja Raini ema Marju, kes hakkab tantsisklema vana armastuse ümber, võiks öelda, et see on jutustus armastusest. Erinevatest armastustest meie elus. On perekond, emad ja isad, nad armastavad, aga see leek sumbub, tekib igatsus millegi enama järele. On noored, kes üritavad peret alustada, armuvad palavalt, aga mõtlematult, ja loodetud tulevikku ei saabugi. Ja siis on veel kasvueas noorukid, kes kogevad esimesi õrnu tundeid ning avastavad teisi ja iseennast seeläbi.
Samas jääb vaevama ikka see mure. Et justkui ripub mingi sünge pilv nende kohal, mingi lugu, mis on jäetud rääkimata ja mis on sundinud need tegelased justkui kaaluta olekusse vahepealsele maale, kus ei ole ei õnne ega õnnetust, vaid lihtsalt eksistents. Usutavasti on selline tunne meile kõigile pisut tuttav. Kui miski ei kannusta, ei tekita elevust, aga kurvameelsus päris alla ka ei neela. On piisavalt tuim, et olla, aga kas seda saab ka elamiseks nimetada, ei tea.
Seda kaaluta olekut annab edasi ka kõrvaltegelane Musa-Mart, kes veedab aega autos vinüülplaate mängitades. See ilmestab tema elu päris hästi, et ta hoolitseb ja hoiab autot, millega ta ise sõita ei oska, kasutades seda üksnes muusika nautimiseks. Ta ütleb Rainile üsna filmi alguses, et läheb ka varsti minema, ja minu esimene mõte tema kurvameelsust vaadates on, et see minek on ilmselt jäädav.
Sellest vaatenurgast on tugev tunne, et filmi sõnum võiks olla, et me kõik tegeleme mingil moel eksistentsialistlike küsimustega. Meid kannustab teab kust tulnud püüdlus õigustada enda elu, tõestada enda väärtust inimesena. Kui see ei õnnestu ja jäädakse sellesse kaaluta olekusse, kus ei ole, aga on ka justkui midagi, hakkab see rusuma ja alla suruma igasugu lootust paremale, rõõmsamale, täielikumale elule.
Need mõtted on universaalsed, need tundmused on üdini inimlikud. Need on olemas ja neid tulekski vaatamiseks kinolinale tuua ja raamatutesse kirjutada. Olgu kui tahes sünge kõik see, mis paistab, see annab ka lootust, sest tekib sügavam mõistmine, et me ei ole kunagi päris üksi. Keegi kuskil kogeb tõenäoliselt sedasama või midagi väga sarnast.
Väikevend selles loos on päästja. Tema naiivne, siiras olek, valmidus söösta appi, kallistada ja olla lihtsalt lähedal aitavad seda perekonda ja neid inimesi omavahel ühendada. Ta aitas leida jälle üles selle lüli, mis teeb neist perekonna. Noorus täis lootust ja usku, tajudes inimestes nende positiivseid omadusi tugevamalt, suutis tuska täis vanemad põlvkonnad taas maa peale tagasi tuua ja näidata neile, mis on päriselt oluline.
