Valter Uusberg
Maalinäitus „Sinine“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses 29. augustist 13. septembrini. Osalesid Maiu Albo, Mikk Allas, Lilith Holweg, Veranika Matukevitš, Heli Oksvort, Karin Polluks, Mari Põld, Marve Reede, Aire Rosenfeldt, Olga Sokk, Ave Tislar, Eteri Tõlgo ja Marge Vonk. Juhendaja Kairi Orgussaar.
Näitus, kuigi galeriivaikuses, oli kahtlemata Rapla omakultuuri üks tähtsündmusi. Kes keskuse avatud laega suurt galeriid tunnevad, võisid taas kord veenduda, kui tugeva tervikmõjuga näitusi on siin võimalik korraldada. Nii ka „Sinine“. Näituse üldkujundus ja maalide paigutus (Eteri Tõlgo) moodustasid silmatorkavalt õnnestunud terviku, pakkudes töödele selgeid mõjualasid, mis nende tugevad küljed hästi esile tõid.
Nüüdiskunsti vormide kireval väljal on käsitöömahukas õlivärvidega lõuendile maalimine muutumas vaat et arhailiseks nišiks. Siit „Sinise“ esimene tulemuski – vaatajal oli võimalik kohtuda 26 piisavalt suureformaadilise ja erinevas laadis teostatud perfektse õlimaaliga 16 autorilt. Tööd olid iluraamideta, lihtsalt alusraamile pingutatud ja värvidega kaetud lõuendid. Motiivistik julgegi, kuna tavateemad nagu puhtakujuline maastik, natüürmort või portree olid valikust välja jäänud. Seega peamiselt kujutluspildid või leitud motiivid, mis haakusid märksõnaga „sinine“.
Tulgu idee kujutlusest või välisest motiivist, satub maalija üsna pea teatavate reeglite püünisesse. Need on enamasti intuitiivselt kogetavad visuaalsed tõed, mis tööd koos hoiavad ja maalimisprotsessi omamoodi suunama hakkavad. Algajat maalijat kimbutavad need eriti, peitudes iga uue maalivõtte taga. Samas, mis kõige paeluvam – maalida ei saa käsiraamatu järgi, mainitud reeglite praktiline kogemine, neist läbi minemine aitab igaühel leida just oma visuaalse „õigusruumi“, mida oma käekirja, eneseusalduse ja vabadusega täita.
Selline täidetus oli näitusel valdav ja mis põhiline, kuna lähtuti värvusest, kumas töödest meeldival määral „maalilist mõtlemist“, mis lubab kasutada mõisteid „abstraktne“, „struktuurne“, „vastandvärvid“, „kontrast“, „kõlavus“, „tasakaal“, „aktsent“, „plastilisus“, „läbipaistvus“, „pingestatus“, „kihilisus“, „sujuv üleminek“, „heletumedus“, „valgusvari“, „dekoratiivsus“, „graafilisus“, „sümbolistlik“, „jutustav“, „realistlik“, „kontseptuaalne“ jms.
Igas töös domineeris mõni mainitud tunnus. Abstraktne – Marve Reede „Kindlalt tundmatusse“, Aire Rosenfeldt „Unes või ilmsi“, läbipaistev – Katrin Polluks „Suvepäev“, sümbolistlik – Mari Põld „Valgus“, Eteri Tõlgo „Lootus“, plastiline – Mare Vonk „Jäine lummus“ ja „Külm ilu“, Olga Sokk „Portaal“, kõlav – Mikk Allas „Sinine puu“, aktsenteeritud – Heli Oksvort „November“, Ave Tislar „Üksi“, graafiline – Veranika Matukevitš „Puu 9 lehte“, struktuurne – Lilith Holweg „Liinid ja ääred“, realistlik – Ave Tislar „Peegeldus“, „Kevad südames“.
Maalitervik kujuneb üldjuhul mitme võtte koosmõjul. Näiteks Maiu Albo maali „Puhkehetk“ ühte serva keskjoonest pisut kõrgemale on maalitud liblikas, mis valgusvarju abil mõjub ruumilise ehk plastilisena, samas ülejäänud maalipind on maalitud tühja tasapinnana. Plastiliselt erinevalt läbitöötatud osad annavad maalile erilise tasakaalu, mille lööb kõlama toredalt leitud aktsent – liblika tiiva hele serv mõjub kogu maali suhtes selge eraldiseisva joonena. Aga Mikk Allase suureformaadilise „Sinise segaduse“ juures võis täheldada kontseptuaalselt läbikaalutust. Töö on teostatud mitmes järgus, esiteks servast servani ulatuv udujas sinivalge mass, millele on hiljem piki kesktelge lisatud kraadi võrra rohekam väikestest geomeetrilistest kujunditest koosnev voog.
Kokkuvõtvalt – eneseusaldus ja vabadus on loovtegevuse vääriskogemused, millele argielus paljudel põhjustel ruumi ei jätku. Loovusest kiputakse vahel kergel toonil rääkima, unustades peamise – loovus eeldab turvalist ümbrust. Eriti kui teed mõnes väljendusvormis esimesi samme nagu mõnigi näitusel „Sinine“ esineja. Ühisnäitus „Sinine“ tõestas, et harrastada maalimist Rapla kaasaegse kunsti keskuses on turvaline, sest kõik osapooled – juhendaja, kaaslased, keskkond – toetavad sind.
