Kakskümmend kuus aastat tagasi tormis uppunud parvlaev Estonia on üks suurimaid ebaõiglusi, mis eestlasi tabanud. Mitmes mõttes. Alates sellest, et laevast oli räägitud kui uppumatust ja me uskusime veel, mida räägiti.
Võib arvata, et iga eestlane mäletab täpselt, mida ta tegi sel hetkel, kui Estonia hukust esimest korda kuulis. Isegi kui endal ei olnud ühtegi lähedast või tuttavat tol ööl seal laeval, võis igaüks endale ette kujutada, et ka tema ise võinuks vabalt katastroofi sattuda. Me olime just vabaks saanud rahvas, aga ikka alles liiga vaesed selleks, et vabadena maailma avastama asuda. Ettevõtlikumadki said esialgu endale lubada vaid paaripäevaseid ülemerereise Helsingisse või Stockholmi.
See uudis ei mahtunud esimese korraga lihtsalt pähe, seda tuli mitu korda üle mõelda, enne kui kohale jõudis, et nii ongi: kõik laevad võivad uppuda… Pidime leppima, et ka vabas maailmas juhtub kohutavaid asju. Kuid me uskusime ikka veel, et vabas maailmas selgitatakse katastroofide põhjused välja ja räägitakse inimestele ausalt selgeks. See oli meie jaoks väga tähtis. Me olime just pääsenud üle noatera riigist, kus kõike serveeriti valedesse mähitult. Olime sealt välja rabeldes naiivselt uskunud, et vabas maailmas ei võltsita tegelikkust.
Paraku hakkas Estonia huku taust algusest peale kuidagi häguseks kiskuma. Kõigepealt kadusid päästetute nimekirjadest inimesed, kes sinna juba kord kantud olid. Keegi ei seletanud, kuhu nad kadusid või kuidas juhtus, et nad olid nimekirjas või tekkimähitult telepildis, kui neid enam olemas ei olnud. Koos vasturääkivuste kuhjumisega hakkasid liikuma kuuldused. Kui tulevad kuulujutud, siis tähendab, et ametlik informatsioon on puudulik või ei ärata enam usaldust. Ühel hetkel tundsid katastroofis kannatada saanud, et nendega ei käituta ausalt, neid ei kuulata ära, neist vaadatakse üle. See tunne on ajaga süvenenud.
Tallinna halduskohus tegi 2019. aasta oktoobris otsuse Estonia ohvrite lähedaste kaebuses, kus paluti Eesti riigil algatada laevahuku osas uus uurimine. Kohus andis valitsusele 60 päeva taotluse läbivaatamiseks ja uurimise algatamise asjus seisukoha võtmiseks. Tänaseni pole valitsus selles küsimuses arvamust avaldanud. Küll on öelnud, et Estonia katastroofiga seotud otsused puudutavad väga isiklikult paljusid oma lähedase kaotanud inimesi ning neil otsustel võib olla oluline rahvusvaheline mõju. Keda või mida kardetakse?
Endine riigiprokurör, aastatel 2005-2009 valitsuse Estonia huku uurimiskomisjoni juhtinud Margus Kurm avaldas esmaspäeval uute asjaolude selgumisel Postimehele intervjuud andes kahtlust, et kui Rootsi, Soome ja Eesti valitsus asuvad laevakeres ilmnenud auku uurima, siis ei jõuta sellega kuhugi, sest „kinnimätsijate püha üritus ei lõpe”.
Keda tegelikult teenivad need, kes meie enda hulgast on võimule tõustes lubanud tões ja vaimus oma rahva eest seista?
