Ilmselt pole juba aastakümneid olnud sellist aastat, mis oleks inimesi loodusele nii lähedale toonud, kui käesolev seda teinud on. Eraldatus üksteisest on viinud meid rohkem metsa, otsima lähedust looduse ja iseendaga.
Loomeinimestele on loodus alati olnud koht, kus ammutada uut energiat ja inspiratsiooni. Nii on ka kunstnik Merike Halliku puhul, kes on oma igapäevaste jalutuskäikude ajal nähtud pinnad, struktuurid ja vormid talletanud keraamikasse. Merikese viimase nelja aasta töid saab terve oktoobri imetleda Kohila raamatukogus isikunäitusel „Maastikud“. Tööde tegemiseks on kasutatud erinevaid materjale nagu kondiportselan, portselan ja kõrgkuumussavi ning erinevaid põletusviise – elektripõletus, puupõletus (tehtud Tohisool) ning gaasipõletus. Viimati nimetatud põletusliiki saab teha Eestis vaid ARS Keraamikakeskuses, mis avati sel aastal. Selle asutaja ning juht on Merike Hallik.
Ta on ka Kohila koolituskeskuse kunstikooli kunsti- ja keraamikaõpetaja ning on raamatukogus teinud ka oma õpilaste tööde näitusi. Isikunäitusest on see, mis 30. septembril avati, järjekorranumbrilt kuueteistkümnes, kuid Kohila raamatukogus kolmas.
Oma inspiratsiooniallikast ehk loodusest rääkides sõnas Merike, et ta käib metsas ja mere ääres mitu korda päevas koos koeraga jalutamas. „Tihti jääb pilk pidama mõnel detailil, näiteks puukoorel, see hakkab nagu oma lugu jutustama ja kui hakkan seda savist või portselanist tegema, lähevad kõik need kogutud muljed sinna töö sisse,“ ütles Merike.
Üks näitusel olev töö on ilmselt paljudele juba tuttav, kuna puid kujutav „Õhtu metsas“ oli eelmisel aastal väljas Eesti Keraamikute Liidu aastanäitusel „Õ“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses. „Puude“ all olev peegel on seal Merikese sõnul seepärast, et õhtune mets peegeldab igasuguseid varjusid.
Enda lemmikmaterjaliks peab kunstnik kondiportselani, millega ta on juba aastaid töötanud ja millest on näitusevitriinides ka mitmeid töid näha. Tegemist on väga kapriisse materjaliga, millega töötades tuleb kiiresti tegutseda. Suurema eseme tegemisel on abiks vormid, kuid selleks, et ese vormist välja saada, peab kondiportselan olema kindla niiskusastmega, et mitte kokku kukkuda.
Paar aastat tagasi keraamikute aastanäitusel „100 taldrikut“ olnud taldrik kujutab küll niidu- ja aasataimede mustreid, kuid üks külastaja suutis näituse avamisel näha mustrites isegi tütarlapse nägu. Nii et igaüks näeb mustreid ja vorme erinevalt.
Arvestades kondiportselani haprust ja õrnust, on üks erilisemaid töid „Paar“, ühtlasi üks suuremaid töid sel näitusel. Suurem pool paarist on aja jooksul kunagise paarilise, mis ühel Soomes olnud näitusel ära osteti, väiksema kaaslase vastu vahetanud. Kui aga otsida, mis on neis töödes loodusest pärit, on selleks struktuur, mille sarnast näeb kivistel pindadel. Töös „Tantsud“ on selle keerlemises ja pöörlemises aimata aga vahuse mere tantsulisi mänge.
Teises vitriinis nähtavad punast värvi tööd on näide sellest, mida gaasipõletus glasuuri ja efektidega teeb. Need tööd olid just üleval ka ARS-i keraamikanäitusel „Punane“. Kohe kõrval olev on aga näide sellest, kuidas glasuur, mis gaasiahjus tuleb tumepunane ja elektriahjus valge, puuahjus hoopis türkiisi ja lilla värvi tekitab.
Üks näituse avamisel osalenud inimene leidis, et Merikese tööd on väga ebamaised, neis töödes on maavälist hõngu ja maagiat. „Metsas ja looduses ongi see maagia ja kui sa näed ja tunnetad seda, hakkab see ka su töödesse sisse minema,“ sõnas Merike.
