Ettevõtlusnädala üks põhisündmus oli seitsmendat korda toimuv majandusfoorum, mis kandis pealkirja „Investeeri äriedusse! Investeeri Raplamaale!“. Foorumi peamine eesmärk oli uurida investeerimisvõimaluste olemasolu pealinna kuldsest ringist väljaspool.
Sellest võtsid osa suuremate ettevõtete ja organisatsioonide juhid ning kohalike omavalitsuste esindajad.
Majandusfoorum toimus 8. oktoobril äsja aasta parima ettevõtte tiitli saanud Tohi Distillery ruumides ja üks selle omanik Priit Palk rääkis ettevõtte tekkeloost, sõnades, et kui miski tahab sinuni tulla, siis see ka tuleb. Ainus, mida tagantjärele kahetsetakse, on see, et jäädi ootama PRIA toetust, kuigi ilma selleta oleksid nad saanud samuti hakkama ja tabanud turgu veel paremal ajal.
Üks pikemaid ja peaks ütlema ka, et põnevamaid ettekandeid sel päeval oli Raul Eametsa „Maailmamajanduse seis ja Eesti väljavaated peale Covid-19 taandumist“. Pealkiri olevat Eametsa sõnul petlik, sest ettekande esimene pool rääkis küll praegusest kriisist, kuid teises pooles kiikas ta tulevikku, rääkides mõningatest suurematest trendidest, mis meid tulevikus ees ootavad, ning oskusest, mida vaja läheb.
Raul Eametsa ettekanne tulevikust
Seda, et majanduslangus tuleb, tajuti juba mitu aastat, kuid keegi ei osanud ette näha, et maailm niimoodi lukku keeratakse, nagu koroonakriisi ajal juhtus. Järgmise aasta seisu ei oska enam keegi ennustada. Eamets ise ei näe lähitulevikku väga optimistlikult ning tõi välja valdkonnad, millele kriis mõjus kohe ja millele mõjub see viiteajaga (ehitussektor, ärikinnisvara). Kindel on ta aga selles, et ühel hetkel olukord normaliseerub.
Kriisil on ka pikemaajalisemad mõjud, rohkem hakatakse tootma koduturule ning tarbija hakkabki eelistama pigem kodumaist ning kasvab e-kaubandus. Töötamisel tulevad peale kodukontorite kasutusele ka teistmoodi töölepingud ning tekivad uued tegevusvaldkonnad. Samuti võib märgata kogukondade tugevnemist, rohkem aidatakse endast nõrgemaid.
Tuleviku ennustamine on küll keeruline ja sageli pannakse sellega väga mööda. Näiteks aastal 1900 uuriti Londonis, mis on 50 aasta pärast liikluses suurim probleem, kuid toona vastuseks saadud hobusesõnnik ei vastanud siiski tõele. Kui just midagi katastroofilist ei juhtu, saame Eametsa sõnul kindlad olla, et rahvastik kasvab ja seda just Musta Aafrika arvelt. Kolmandad riigid on ühtlasi kohad, kus majandus edaspidi kasvab, kuna ka seal tahetakse jõuda samasuguse hea elujärje peale kui mujal.
Kindel saab olla ka selles, et tehnika areneb, kuid seda, et robotid kõik töökohad inimestelt käest võtaks, Eamets ei usu. Küll kaob inimese vajadus neil töökohtadel, mis on rutiinsed ja kus tehisintellekt teeb täpsemat, kiiremat tööd. Keskmisi oskusi nõudvad töökohad kaovad samuti. Alles jäävad aga töökohad, kus on vaja kujutlusvõimet ja empaatiat, nagu näiteks õpetaja ja politseinik. Analüüsivõime muutub olulisemaks kui faktiteave. Lõhe rikaste ja vaeste vahel suureneb ja selleks, et olla konkurentsivõimeline, tuleb mitmes valdkonnas süvitsi minna, nii et kõige olulisem on oskus aktiivselt õppida.
Laenudest ja kriisi mõjust
Järgmine ettekanne tõi kuulajad tulevikust taas käesolevasse aega. Ärikinnisvara rahastamise eripäradest linnas ja maal pankade seisukohalt kõneles Swedbank AS-i äripanganduse juht Aira Nigul-Lepp.
Panga jaoks ei ole niivõrd oluline, kas kinnisvara asub maal või linnas, oluline on vara likviidsus. Vaadatakse ka seda, millise kinnisvaraga on üldse tegu ehk kas tegemist on väga spetsiifilisi nõudeid esitava hoonega või mitte. Üldiselt on mingiks spetsiaalseks eesmärgiks ehitatud hoonele teise ringi rentnikku raskem leida ja hind on madalam. Uuritakse ka seda, kui tugev on rentnik finantsiliselt ja kas tema ärimudel oleks ka viie aasta pärast jätkusuutlik. Panga kolm traditsioonilist küsimust ärikinnisvara arendajale ongi: millega ta tegeleb, milleks raha soovitakse ja millisest rahavoost laen tagasi makstakse.
Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) juhatuse esimees Raul Rosenberg rääkis samuti kriisi mõjudest ja erilisest olukorrast tingitud võimalusest oma äri laiendada. Sarnaseid kriise on tema sõnul pidevalt, kuid sektorite kaupa, mitte kõiki hõlmavaid ja praeguse kriisi põhjusena näeb Rosenberg hirmu, mis omakorda on viinud pankrottide ja tööpuuduseni.
MES-i eesmärk on toetada ja elavdada maapiirkondade ettevõtlust, nii et Rosenberg rääkiski neist võimalustest, mida nad pakuvad. Kolm peamist tegevusvaldkonda on neil käendused, laenud ja maaelu maine kujundamine. Praegusel hetkel on eraldi teema Covid-19 meetmed, mille eesmärk on leevendada kahjusid, stimuleerida majandust ja kiirendada kriisist väljatulekut.
Rosenberg tõi ka välja, et käendamist on kasutatud palju päikeseparkide rajamiseks ja laene kasutavad alustavad ettevõtjad.
Investori vaatest eduka investeeringu valikukriteeriumite kohta rääkis Tõnis Kaasik, kes on ka osanik Juurus tegutsevas mikrotorusid tootvas Höhle OÜ-s. Erilisi kriteeriume Kaasiku sõnul tema jaoks ei ole, peamine on see, et olemas on usk edusse ja teadmine vastavast valdkonnast ning kaasatud inimesed, keda ta tunneb ja teab. Kaasik on investor ka teistes ettevõtetes (EcoMetal AS, WeeRec OÜ). Mõni neist, nagu spaana tegutsev Saka mõis, ei ole küll kiiret kasumit tootev, kuid Kaasiku sõnul on seal midagi muud, mis paneb investeerima, ja see on emotsionaalne rahuldus.
Kaasikul ongi kombeks investeerida kuldsest ringist väljapoole ja just vanadesse hoonetesse.
Rääkides ettevõtete eduloost, kus ta investoriks on, ütles Kaasik sõnad, mis paljudele tänavust majandusfoorumit iseloomustama jäävad: „Kui on olemas tahe, siis on ka olemas võimalus.“
Tahet on palju olnud ka Siiri Tammel, kes juhib Jaluse külas tegutsevat Harviker OÜ-d, mis toodab lasteaia- ja koolimööblit Põhjamaadesse. Alustades puukaantega märkmike valmistamisest on jõutud seisu, kus enamik toodangust eksporditakse ja koos Viljandi haruga on ettevõttes 118 töötajat. Ka Tamm tõi välja selle, et ettevõtte kasvu taga on ettevõtja enda tahe, millele on lisatud julgus seista näoga tundmatu poole. Samuti on Harvikeri edu puhul oluline olnud see kinnisvara, kuhu satuti justkui juhuslikult ühe ajaleheartikli peale. Tamme sõnul on selles paigas ka mingi maagia, mis on aidanud kohale tuua õiged inimesed.
Kõigepealt on vaja inimesi
Päeva lõpus toimunud paneeldiskussioonis arutlesid Margus Jaanson, Siiri Tamm, Raul Rosenberg, Aira Nigul-Lepp ja Herkki Olo selle üle, kas investeerimisvõimalused kuldsest ringist väljaspool eksisteerivad.
Leiti, et tegelikult selle kuldse ringi piir on hägune ja vähemalt osa Raplamaast saab nimetada nii-öelda hõbedaseks ringiks. Küsimus on aga selles, kuidas luua võimalused, et Raplamaa omaette kuldseks ringiks kasvaks. Rahva seast tuli ka tähelepanek, et investorid kasutavad palju sõna „otsin“, kui nad tahavad kuhugi investeerida, nii et ehk peaks mõtlema sellele, kuidas teha nii, et Raplamaa oleks investoritele rohkem nähtaval. Üheks selliseks võimaluseks pakuti tööstuspiirkondade loomist ja väljaarendamist.
Samas on üks asi ettevõtteid ja investoreid juurde saada, kuid neid, kes juba kohapeal on, tuleb ka kuidagi hoida ja leida võimalused nende toetamiseks, et nad saaks kasvada. Uusi suuri ettevõtteid, kellel kohe suur tööjõuvajadus, kohe ju ei teki.
Iga kuu tehakse Eestis 2000 uut ettevõtet, mille järgi võiks öelda, et eestlased on väga ettevõtlik rahvas. Uus ettevõtlus on aga teistsugune, ettevõtete eluiga on lühem ja palju tööd tehakse ära digitaalselt. Valdade jaoks on aga oluline, kui palju nende piirkonda tulev ettevõte töökohti loob. Alustaval ettevõttel on seda aga väga keeruline ennustada.
Juttu tuli ka sellest, kuidas teenused koonduvad keskustesse, jättes kõik teised äärealaks, ning turutõrge elamuehituses, mis on eriti terav kortermajade puhul.
Lõpuks jõuti tõdemuseni, et kõigeks on esmalt inimest vaja, kelle ümber hakkab elu keema ja kohalik elu arenema. Kus on inimesed, sinna tekivad ka töökohad ja teenused.
