Sel kevadel lõpetasid Märjamaa muusika- ja kunstikooli kuus kunsti õppinud noort, kelle lõputööde näitust saab veel kuni oktoobri lõpuni vaadata Rapla keskraamatukogu saalis. Suvel oli näitus Märjamaal ja praeguse seisuga rändavad tööd pärast Rapla näitust õpilaste kodudesse.
Agnes Pool, Marja Järv, Riin Voolaid, Laura-Lysete Artel, Richard Kollom ja Elisabeth Umbleja lõpetasid kunstikooli erilisel ajal, mil otsest juhendajate abi kohe saada polnud. Õpetajad Kertu Tort ja Anne Aaspõllu juhendasid õpilasi videosilla vahendusel.
Aaspõllu sõnul paistab kevadel lõpetanud kursus silma oma tugeva ühtsuse ja vaimsuse poolest. Noored olid üksteise suhtes väga toetavad ja suutsid end kokku võtta ajal, kui seda vaja oli. Oma lõputööde tutvustustes toovad noored ise oma viieaastase õpingu kohta välja, et see oli tore ja lõbus mälestusterohke aeg, mida nad ei unusta iialgi. Kunsti kohta toodi välja, et maalimine on rahustav tegevus ja aitab mõtteid koondada.
Näitusel näeb peale noorte lõputööde ka nende tehtud portreesid, mis on aastaid olnud V kursuse viimane maaliülesanne ja õpilaste poolt alati väga oodatud. Portreemaalimise aluseks oleva foto tegid noored kas iseendast, oma sõpradest või lähedastest.
Agnes Pool leidis oma lõputööks idee kolmanda kursuse ajal ning ta kujutab kahel värvipliiatsijoonistusel metsa ja selle kohal lendavat lindu, kes lähemal vaatlusel on pärit justkui muinasjutust.
Riin Voolaid valis oma lõputöö tegemiseks viisi, mida on ka varem kaalutud, kuid on peetud liiga keeruliseks. Riin tahtis end aga proovile panna ja nii valmis töö „Sisemina“, kus ta on iseend akrüülvärvidega peeglile maalinud, kujutades ennast sellisena, nagu ta on – rõõmus, aktiivne, lõbus, lahke, emotsionaalne, kärsitu, uudishimulik.
Richard Kollom kujutas oma lõputöös samuti iseennast, kasutades selleks akrüülvärve ja teibimaali tehnikat, luues sellega huvitavaid värvipindu. „Minu värviline maailm“ kujutab Richardi kirjut iseloomu, milles on veidi laiskust ja palju kevadisi värve.
Elisabeth Umbleja laigutehnikas „Pere portree“ kujutab tema pere nelja põlvkonna naisi: vanavanaema, vanaema, ema ja ta ise. Kõigi inimeste värvimine oli Elisabethi sõnul raske, kuna õigete värvitoonide segamine ei olnud lihtne.
Laura-Lysete Artel tuli lõputööks ideed otsides mõttele kujutada inimest, kellel on hästi palju mõtteid peas. Akrüülvärvidega kolmemõõtmeline „1 lõpmatu mõte“ kujutabki kõiki neid mõtteid, mis Laura-Lysetel maalimise ajal pähe tulid.
Tänavuse kursuse lõputöödest paistab aga eriliselt silma Marja Järve õlivärvidega tehtud töö „Kust me tuleme?“, mis Aaspõllu sõnul on põhjalikult läbi mõeldud ja tunnetatud. Saades inspiratsiooni tiibaltaritest, valmis kolm omavahel seotud maali, mis kujutavad samu inimesi erinevates paikades ja ajastutel. Tegevuspaikadeks on mets, ballisaal ja linnatänav. Inimesed linnatänavail ei erinegi palju inimestest metsatukas, kuna säilinud on kõige inimlikumad asjad: muusika ja kunst, üksteisest hoolimine ja oma lähedaste armastamine, loodus meie ümber ja lootus meie sees. Maalidel oleva 26 inimese lood on üksteisest läbi põimunud, kuid iga maal on ka eraldi lugu. Tööd tutvustav tekst on samuti justkui omaette lugu, mis ilmselt paljusid kõnetab ja pakub edasiseks mõtteainet küsimuse üle, kust me tuleme, ja ehk ka seda, kuhu teel oleme.
