Esimest korda toimus eelmisel laupäeval, 17. oktoobril (mis ühtlasi oli ka hõimupäev) MTÜ Väärt Raplamaa Toode eestvedamisel Raplamaa rabade päev. Samal päeval algas ka põlislooduse nädal, millest Eesti esmakordselt osa võttis ja mille raames toimusid samuti mitmed loodusmatkad.
Rabade päev keskendus Raplamaa rabadele ja nende tutvustamisele. Päeva jooksul viisid matkajuhid Anu Kaar, Romet Vaino, Marko Aleksejev, Andres Lääne ja Ain Mihkelson matkalised Jalase, Palasi, Linnuraba, Keava ja Loosalu rappa. Igas rabas oli kolm matka, ainult Loosalus tegi Ain kaks pikemat matka.
Teadaolevalt olen ainus, kes sel päeval kahel matkal käis. Esimeseks matkaks valisin varahommikuse Andres Lääne retke Keava rabas, kus oli peamiseks jutuaineks loodusesse minekuks valmistumine ja seal hakkama saamine. Pärast lõunat käisin aga Ain Mihkelsoniga Loosalu rabas, kus peale looduses liikumise tegelesime palju oma sisemaailmaga.
Päikesetõusuga Keava rabas
Matk Keava rabas algas juba kell seitse, nii et äratus oli poole kuuest. Ettevalmistus minekuks algas küll juba mitu päeva varem, et otsida, mida jalga ja selga panna. Kuigi varustus ei saanud kõige õigem, võib etteruttavalt öelda, et kaks peamist eesmärki said täidetud: jalad jäid kuivaks ja haigeks ei jäänud.
Kui Keavasse kogunemiskohta jõudsin, oli väljas veel täiesti pime, nii et esimesed pool tundi ei saanud teisi matkalisi vaadates isegi aru, kas on tegu tuttavate inimestega või mitte. Silm seletas aga piisavalt palju, et sai endale välja valida sobivad räätsad ja need enda jala järgi parajaks teha.
Räätsad näpuotsas, kõndisime rabasse ja mõni aeg sai käia mööda laudteed, mis küll ei ole selline, nagu harjunud nägema teistes rabades, kus RMK toimetab. Raba kõrval elav Tarsi talu peremees Illar Olesk on jõudumööda varasemat laudteed taastanud, viimane jupp laugasteni vajab veel uusi laudu, nii et seal tuli pilk rohkem maas hoida. Vee serval avanes aga meile mõnus varahommikune vaatepilt. Päike veel tõusnud ei olnud, kuid õrnalt hahetas ning ümbrus oli kergelt udune ja öistest miinuskraadidest härmas.
Öine külm tuli maastikul liikumisel ka natuke kasuks, kuna maapind oli tiba tahedam ja toekam. Laudtee lõppedes panimegi räätsad alla ja läksime päriselt raba peale. Minu jaoks oli räätsadel käimine esmakordne kogemus ja ma ei teagi, kas rohkem tahan nendega käia. Teistmoodi liikumisstiili tõttu hakkasid puusad kohe valutama. Samas annavad räätsad teatud kindlustunde, eriti kui esimest korda raba peal olla. Kuid ka nendega liikudes peab ikka ette vaatama, kuhu astud, ja pigem liikuma seal, kus paistab punane samblik. Helerohelisi kohti tuleb aga vältida. Sammud peavad olema pigem väikesed ja peab arvestama, et tagasikäiku räätsadel pole.
Leidsime ka päris palju jõhvikaid. Andres Lääne pani südamele, et vaadaku me ikka, et need varre otsas oleks, muidu on tegemist marjadega, mis juba korra kellegi kehast läbi on käinud…
Natuke enne seda, kui jõudsime ühele rabasaarele, tõusis ka päike. Oodatud värvidemängu küll ei olnud, kuid kaunis vaatepilt oli siiski. Ega iga päev rabas päikest tervitada saa, nii et kõik peatusid korraks, et seda hetke jäädvustada.
Rabasaarel tegime puhke- ja söögipeatuse ning saime ka natuke tarkust juurde. Andres tegi priimusel pärnaõieteed, mida kõigile pakkus. Mul endal oli kaasas kanarbikust ja natukesest sookailust tehtud tee.
Enne rajale minekut rääkis Andres sellest, mida loodusesse minnes kaasa võtta, aga peatuse ajal oli jutu põhirõhk tuletegemise vahenditel. Tal endal on alati kaasas tikud, tulemasin ja tulepulk. Siinkohal on loodusesse minnes eelis suitsetajatel, kes kunagi ei lahku kodunt ilma tikkude või tulemasinata. Tikud aga võivad vihma saada või tulemasinal gaas otsa lõppeda või tekib mõni muu probleem, nii et kõige kindlam tuletegemise vahend on tulepulk. Sellega on küll kõige keerulisem tuld teha, mida mõned soovijad said ka omal käel tunda.
Materjali, mida süüdata, leiab ka metsast näiteks kasetohu näol, või siis tuleb salvrätikuid kaasa võtta, kuid kõige parem asi, mida süüdata, on üks eriline männipuu, mille aastaringide vahele on kasvanud palju vaiku. Inglise keeles on selle nimi fatwood, eesti keeles nimetatakse seda aga tõrvakaks. Leida on seda raske, kuid kui mõni tükk seda puitu kord omandatud, saab sellega päris pikka aega läbi.
Tagasi liikusime natuke teist teed mööda, enamasti vaikuses, igaüks omaette. Päris üksteise sabas ei tohigi rabas liikuda. Kui suurema kambaga olla, tasub liikuda lehvikus, nii et loodusele tehtav kahju oleks väiksem. Öeldakse, et inimese jälg rabas taastub alles seitsme aastaga. Selle teadmisega eelistaks küll kohti, kus kindel laudrada ees, kuid samas see kogemus, mille saab vetruval maapinnal käies, on väärtus omaette.
Veel enne rabast lahkumist rääkis Andres loo, mis vist juba linnalegendiks on saanud. Tulnud kord jaapanlased Eestisse ja läinud ka rabamatkale. Seal nad ahhetanud ja ohhetanud ning küsinud siis, et kus teil need töötajad on. Matkajuht ei saanud muidugi aru, mis töötajad. Jaapanlased seletanud siis, et ikka need, kes puid kärbivad, et need nii väikestena hoida.
Kohalolek maastikus
Teine matk Ain Mihkelsoni juhtimisel algas poole kahest ja Loosalu rabast välja jõudsime alles natuke enne pimedat. Kogunemiskoht oli Paluküla mäe jalamil. Sealt üles minek tundus mu juba päris mitu kilomeetrit kõndinud jalgadele paras katsumus, kuid veel üle 10 kilomeetri ootas ees.
Seda matka iseloomustas palju väikseid peatusi, kus Ain enamasti ka mõne sõna juttu rääkis. Enda sõnul tahtis ta, et see matk oleks rohkem sissepoole vaatav ja ta ise räägiks vähe, kuid tegelikult sai peale vaimse poole ikka päris mitu mõtet ja tarkusetera kaasa.
Näiteks rääkis Ain sellest, kuidas on võimalik metsa tajuda (ja tegelikult üldse maailma). Üks võimalus on materiaalne, ehk igale puule ja taimele rahasildi juurdemõtlemine. Teine viis on emotsionaalne, südamega tunnetamine, kui ilus (või kole) miski on. Kolmas on teaduslik, ehk vaatad ja mõtled, et see on sellest liigist ja too tollest. Neljas viis on vaimne ja spirituaalne, kus tajud looduse olemust, sisu ja hinge, püüdes sellega ühendust saada. Ain lisas veel mõned, ühte neist kutsub ta „asjasse mitte puutuv“, ehk inimene tuleb loodusesse, kuid on ninapidi nutiseadmes ja ei pane midagi tähele. Teine on selle salakavalam variant, kus inimene on justkui kohal, kuid pea on niimoodi mõtteid täis, et ta ikkagi midagi tähele ei pane. Nende vastandiks on kohalolev viis, kus inimene märkab kõike, nii seda, mis toimub tema enda sees kui ka looduses.
Meie matk oligi Aini arvates selles suhtes hea, et liikusime mööda erinevaid maastikke, natuke oli mäge, natuke metsa ja niitu ning palju raba. Kui teadlikult liikuda ja olla kohal, siis on võimalik tajuda, et igal maastikul on oma võnge.
Tee peale kaasa andis Ain meile ka ühe küsimuse mõtteaineks. Küsimus oli, mis see päriselu siin on. Küsimus tuli sellest, et kui oled vahel mitu päeva looduses olnud, siis seda rohkem, mida lähemale kodule liikuda, tuleb pähe mõte, et see linnaelu pole ju päriselu. See on nagu illusioon, ja see, mis looduses on, on päriselu. Igaühe jaoks aga tähistab päriselu erinevaid asju.
Teel olles tegime ka üht huvitavat harjutust, mis pani maastikku paremini tajuma ja tekitas huvitavaid seoseid ja mõtteid. Jupikese maad liikusime metsas selg ees. Niimoodi kõndides ja vaadates, kuidas mõni kõndis õiget pidi ja teised tagurpidi, mõtlesime, et kui sellest hetkest pilti teha, siis jääks vaatajale mulje, et tegelikult kõnnib tagurpidi see, kes on õiget pidi. Ehk on ka elus nii, et kui tundub, et keegi ujub vastuvoolu, näeb hoopis tema maailma tegelikult õiget pidi.
Vahepeal seisatasime, et sipelgapesa ja rähni vaadelda, päikesevalgusel end laadida lasta ning täpselt enne rappa sisenemist andis endast märku ronk, hingelind. Ja sain teada, et ma polegi ainuke, kellele ronga hääl toob kohe silme ette „Nukitsamehe” filmi ja sisse natukene õõvastava tunde. Mõni hetk varem olime möödunud kohast, mille kohta Ain ütles, et see maastik oleks nagu pärit mõnest muinasjutust. Kuid kõik muinasjutud ei ole ilusad roosamannalised, nii et tagasiteel hakkas mu väga väsinud pea selles kohas puudes ja okstes ette kujutama igasugu koletisi.
Rabas saime alguses liikuda mööda laudteed, mis viib välja Loosalu järveni, kuid enne järve keerasime rajalt kõrvale ja astusime rappa. Räätsasid meil abiks polnud, nii et eriti hoolega tuli vaadata, kuhu astuda. Meie grupiga oli kaasas ka üks kohe-kohe viieseks saav tüdruk (noorim matkaline, kes Aini grupis kunagi olnud), kellest tublimat matkajat annab leida. Isegi kui vahepeal endal oli juba väsimus suur, siis seda tüdrukut vaadates mõtles ilmselt enamik meist, et ega temast ju kehvem saa olla. Rabast välja tulles kohtasime teel ka üht paari ja naine ohkas seda väikest tüdrukut nähes, et kust selliseid lapsi küll saab. Tõesti, suurim kiitus läheb just sellele väikesele tüdrukule!
Vahepeal viskasime end rappa pikali, et natuke süüa ja katsetada, kuidas me meeled rabas töötavad. Kõigepealt tuli lasta silmadel ringi uidata, siis silmad kinni panna ja kuulata, edasi proovida maitsta midagi, näiteks sookailu ja männiokast. Neljandaks proovida enda ümber olevaid lõhnu kätte saada ja viiendana tunnetada oma keha keset pehmet raba. Kuuendana võis proovida tabada ka rabavaimu, ehk mis ta kõneleb.
Pärast puhkepausi liikusime edasi rabajärve äärde, kus kaks julget naist ka suplemas käisid. Tagasiteel saime natuke vihma. Nii et matka alguses enda sisetunde kirjeldamiseks öeldud lause, et mu tunne on nagu päev, kus saab nii päikest, tuult kui ka vihma, läks täiesti täppi.
Kui pärast korraks veel istusime ja arutasime, mida keegi sellest päevast kaasa võtab, ütlesin, et loodus on miski, mis ei jäta inimest kunagi hätta. Selles mõttes, et isegi kui sa ei leia inimest, kellele oma muret kurta, siis loodus kuulab ja annab vajaliku rahutunde. Just see rahu tunne ongi see, mille ma neist kahest matkast endaga argipäeva kaasa võtsin.
