Kellakeeramise taustajutud nagu mõminaräpp

„Puud on laotud, püss on laetud, kell on keeratud, hädaldamine keelatud, suveaeg võib minna, talveajal lubatud tulla…” Umbes niisugune see mõmin on, mis summutab kõik kellakeeramise mõttetust selgitavad argumendid.
See on nii olnud kellakeeramise algusest peale. Kruttimise pooldajaid ajab lihtsalt marru, et kaks korda aastas ärkavad mingid eksperdid ja püüavad seletada, et kellakeeramisega ei saada juurde valget aega metsajooksu tegemiseks, et jutud elektrienergia kokkuhoiust on puhas bluff, et tegelikult tekitab mõttetu kellanäppimine kaks korda aastas hoopis majanduslikku kahju, et iga keeramisega häiritakse inimeste normaalset töörütmi, mis kajastub paratamatult ka nende tööpanuses…
See on lihtsalt arusaamatu, kuidas rumalus ruulib! Selles mõttes, et kui mulle midagi justkui tundub kasulik olevat, siis peab see ka kõigile ülejäänutele meeldima. Ka seal, kus võiks eeldada mitte lihtsalt haritust, erudeeritust ja empaatiavõimet. Võiks ju eeldada, et need inimesed, kes sõnades meid teenivad (st iga tasandi poliitikud, ametnikud, nõunikud jne) on haritud oma ala asjatundjad, kes teavad, mida inimesed tegelikult vajavad ja mida ei tohi lubada, sest see on kahjulik. Seega võiksime ju loota, et need inimesed, kui nad on otsustajad, loevad ja kuulavad tähelepanelikult ekspertide (antud juhul siis erialateadlaste, arstide, õpetajate, lasteaednike jne) tähelepanekuid ning soovitusi ja teevad nii, nagu see on kasulik meile ülejäänutele.
Ehk teisisõnu otsustavad, et kellakeeramine kui inimeste (ja koduloomade, aga ka toataimede, kui soovite) tervisele kahjuliku toimega tegevus lõpetataks nüüd ja kohe igaveseks. Seda enam, et kellakeeramised kahjustavad veel ka majandustulemusi ja seega laiemalt meie kõigi heaolu. Teiseks lepivad otsustajad kokku, et üle maakera tõstetakse ausse jälle kakskümmend neli 15-kraadilist ajatsooni, kus kehtib vööndiaeg. See ei ole üldse keeruline ega nõua ka mingeid hullumeelseid täiendavaid kulutusi.
Kõik ausad asjatundjad (füüsikutest, kardioloogidest, unearstidest õpetajate, lasteaednike ja loomahooldajateni välja) kinnitavad, et meie ajatsoonis kehtib vööndiajana nn talveaeg. Ja ei saa olla, et mingi MTÜ Kolmekümneste Klubi kehtestab 11 allkirjaga Eesti Vabariigi territooriumil vööndiajaks „suveaja”, mis on tegelikult, nagu me kõik väga hästi teame, nõukogude ajast tuttav Kremli aeg, pealegi veel ka meie tervist kahjustav aeg.
Eelmises lõigus on tõde hästi natukene utreeritud. Soovitame kõigil, kes tahavad kellakeeramise minevikku, tänapäeva ja tulevikku rohkem süveneda, otsida üles 23. oktoobri Sirbist (igas raamatukogus võiks riigirahaga väljaantav kultuurileht olemas olla!) geofüüsikadoktori Andrus Kuuse kirjutis „Suveaeg ja talveaeg”.
„Kellad on keeratud, hädaldamine keelatud, suveaeg võib minna, talveaeg peab jääma!” Ja ei mingit mõminat selle asja kohta rohkem!