Mida teha nendega, kes justkui ei sobi väljavalitute hulka?

Tegelikult on ju kiiduväärt, et Raplas toimetab ambitsioonikas sulgpalliklubi, kus on eesmärgiks seatud kasvatada tippsportlasi. Spordis ongi nõnda, et kui teha, siis ikka selleks, et tippu tõusta. Olümpiale pääsemisest unistamine ei ole häbiasi, vaid kohustus. Pigem peaks piinlik olema nendel, kes selge eesmärgita niisama trennist trenni loksuvad.
Kui tahad olla sportlane, pead olema valmis trenni minnes andma endast 110%, teisiti unistuste eesmärgini ei jõuta. Kui sa ei ole võimeline täielikult pühenduma, töötad vaid poole jõuga ja eesmärgi nimel muust loobuda ei suuda ega oska, siis vali parem mingi teistsugune tegevus. Kordame: see käib nende kohta, kes on spordi oma teiseks eluks valinud ja muudmoodi ei saa.
On hea, kui ka kõrvalistes kohtades (selles kontekstis on Rapla kahtlemata kõrvaline paik, pole mõtet solvuda) on olemas selliseid klubisid, kus kõrged eesmärgid ja ka võimalused nende realiseerimiseks. Kuid see ei saa olla primaarne. Kõik inimesed ei pea, ja ilmselt ei püüagi, sportlasteks saada. Ja sellepärast peavad normaalsed liikumis- ning liigutamisvõimalused olema kõigile kättesaadavad. Ka kõrvalistes kohtades.Vaat see on primaarne!
Oleks muidugi patt öelda, et Raplamaal liigutamisvõimalused päriselt puuduvad. Kel huvi ja pealehakkamist, see midagi enda jaoks kindlasti leiab. Aga tunnistage, et päriselt puuduvad siin invaspordivõimalused lastele. Vahel oleme oma maakonna terviseedendusliku töö üle väga uhked olnud. Selles mõttes, et kõik on justkui väga hästi või isegi natukene paremini. Küllap paljud asjad ongi kiitmist väärt või on vähemalt selliseks „tuunitud”, et neid on võimalik kiita. Paraku võib mõndagi selle ilusama osa varju jääda. Ütleme otse välja: süstemaatilist ja mõtestatud tegevust nendele lastele, kel mõni tõsisem või kergem füüsiline takistus tippspordiga tegelemiseks, Raplas ei ole. Aga peaks olema! Sellele viitab selgelt ka tänases lehes ilmuv Mariliis Vesti mõtlema panev lugu „Sulgpall sobib kõigile! Või siiski mitte?”.
Kui nüüd keegi peaks küsima, kes peaks selle eest hea seisma, et tõstatatud murekohale lahendust leida või kas seda üldse keegi peabki tegema, ei oska sellele ühest vastust kohe pakkuda. Äkki on kogu see jutt nii-öelda „lahtisest uksest sissemurdmine” selles mõttes, et maakonnas on juba pikemat aega käimas ettevalmistused mõneti salapärase spordiakadeemia asutamiseks. Äkki on selle raames juba ka invaspordist ja eriti just lastele mõeldud võimaluste laiendamisest räägitud? Või kui seda pole veel tehtud, siis ehk pole veel hilja liita spordiakadeemia plaanidesse ka invaosakonna avamise mõte.