Henry Kaldas
Tavapäratult alles mai lõpus alguse saanud jalgpallihooaeg kulges FC Lellele tulemuste poolest mõrkjas-hapuna. Kui eelmisel aastal saavutati IV liigas kokkuvõttes kõrge 3. koht, siis sel aastal maadeldi pigem enda kui vastastega ja see kajastus tugevalt mängudes.
Sarnaselt eelmise hooajaga jagati meeskonnad kolme tsooni ilmakaarte järgi. Pärast kodus-võõrsil mängude pidamist oma tsoonis jagati meeskonnad vastavalt tulemustele kolme tasandi peale. Kui hooaja avakohtumine Viljandi Tulevik III vastu andis vaatamata napile allajäämisele põhjust optimismiks, siis teises mängus saadud keretäis Kristiine JK käest tõi lellekad ruttu maa peale ja kupatas otse külma duši alla.
Esimestest kodumängudest siis 1:2 ja 0:4 kaotused ja tabelis nullirida. Edasi läks ajutiselt veidi lõbusamaks, kui võõrsilt saime magusa 1:1 viigi Lasnamäe Ajaxi käest ja järgmises voorus loobumisvõidu SK Illi ja Jõgeva SK Noorus-96 Ühendmeeskonna käest. Kõik juba peaaegu kaunis lõppes kodumurul pealinnaklubi Teleiose vastu, kellelt saime 0:3 sahmaka ja sületäie ebakindlust. Kogutud ebakindlus autodesse pakitud, sõitsime suvisesse Viljandisse, kus mängu parim osa oli pärast lõpuvilet järve hüppamine – 0:6 oli karmilt suur allajäämine isegi meile.
Oli põhjus järvevees või milleski muus, aga pärast folgipealinnas käimist suutsime teha oma selle hooaja kõige edukama seeria. Nimelt ei pidanud me kaotusepisaraid valama lausa kolmes mängus järjest. Wismari staadionil röövisime muidu head mängu näidanud Kristiine JK käest punkte 1:1 viigi abil. Pärast südasuvist mängupausi õnnestus teha kõige edukam mäng. Koduväljakul alistasime tugeva ja harva kaotusi tunnistava Lasnamäe Ajaxi 6:2. Kui kogu hooaja vältel maadlesime väravate löömise põuas, siis selles mängus sadas väravaid mitmekordselt.
Järgmises mängus Vaimastveres kohaliku SK Illi ja Jõgeva SK Noorus-96 ÜM vastu olid väravakraanid taas kord näpitsatega kinni keeratud ja võrgud jäid sahistamata. Tugeva võitlusega sõitsime Lelle tagasi 0:0 viigi ja ühe punktiga. Lõuna tsooni viimases mängus nautisime saunamõnusid Laagri staadionil, kus leili visati korralikult ja 0:5 seisuga saadeti meid tagasi koduteele. 9 teenitud punkti 10 mängust andsid tabelis viimase koha ja priipääsu madalaimale, C-tasandile.
Karikamängudest ka paari sõnaga. Väikese karika raames kohtusime III liiga meeskonnaga Eston Villa II. Sõle kunstmurustaadionil andsime tugevama vastase vastu väärt lahingu, mis päädis võitlusliku kaotusega 2:4. Tipneri karikavõistlustel kohtusime Suure-Jaani staadionil Põhja Sakalaga. Selle mängu võitja sai järgmises ringis endale vastaseks praeguseks Eesti meistritiitli kindlustanud FC Flora isiklikult. 1:6 allajäämine tähendas seda, et Konstantin Vassiljevi pallipuuteid Lelle staadionil kahjuks näha ei saanud.
C-tasandil kohtusime uute vastastega vaid korra. Esimesed kaks mängu Tallinna JK Auguri ja Kose duubelrivistuse vastu saime loosi tahtel pidada kodumurul. Esimesega leppisime 3:3 viiki ja Koset võitsime 2:0. Alguse kohta polnud vigagi. Järjekordne murdepunkt leidis aset Kuusalus, kus kaotasime hambutu mänguga 1:3 kohalikule Kalevile. See kaotus sillutas tee ka järgmistele nappidele allajäämistele. Nädal aega hiljem kinkisime võidupunktid JK Loo duublile, kui võitlesime 0:2 kaotusseisust end 2:2 peale, kuid lõpus lasime vastastel veel korra rõõmustada, 2:3. Napp nädal hiljem kaotasime Poseidoni duublile Tallinnas, kui vahetasime 3:0 eduseisu 3:4 kaotuse vastu.
Viimases kodumängus olime väljakul parem meeskond internatsionaalse koosseisuga Rumori Calcio vastu, kelle võrku õnnestus viis palli virutada nende ühe vastu. Viimases mängus kohtusime Laagri staadionil sel hooajal kolmandat korda Tallinna FC Teleiosega. Esimesest kahest mängust oli meil kaasa võtta üldskoor 0:8. Meie jaoks pingevabas kohtumises õnnestus ilusaid väravaid nii lüüa kui ka sisse lasta ja 4:4 viik oli igati hea viis hooaja lõpetamiseks. Kuigi hooaeg tervikuna läks aia taha, andsid üksikud mängud lootust, et päris lootusetu meie seis ei ole. Jonni pole põhjust jätta ning uuel hooajal on ideaalne võimalus kõik vead parandada.
