Kas on mõni inimene, kes tahaks meiega rääkida?

Huvitav oleks teada, kas keegi on üldse analüüsinud, kuidas sai juhtuda, et suhteliselt hõredalt asustatud Rapla maakond on tõusnud koroonakaardil tõsiseks tegijaks. Ühtegi suuremat linna ega muud arvestatavat patupesa siin ju pole – meie ainukeseks uhkuseasjaks, mida igas võimalikus olukorras ülistame, on olnud ikka asulaid ümbritsevad sood ja rabad ehk teisisõnu puhas loodus. Praegu on igatahes fakt selline, et Raplamaa asub haigestumiste suhtarvuga Hiiumaa järel teisel kohal ning edestab üsna veenvalt kõiki teisi Eestimaa paiku.
Nakkushaiguste puhul on võrdlusnäitajaks haigestumised 100 000 elaniku kohta. Kui eilsete näitajate põhjal maakonnad ritta seada, oli tipp järgmine: 1. Hiiu maakond (354,3), 2. Rapla maakond (261,4), 3. Ida-Virumaa (255,5) ja alles 4. kohal Harju koos Tallinnaga (178,3), kusjuures Tallinna linnajuhid on juba nädala või paar rääkinud väga murettekitavast kriisist ning ka vastavaid meetmeid kehtestanud.
Raplamaal aga meile teadaolevalt olukorda analüüsitud ei ole. Ausalt öeldes ei oska isegi vihjata, missugune instants selle teemaga üldse tegelema peaks. Alles mõni aasta tagasi eeldanuks, et sellised küsimused kuuluvad maavalitsuste pädevusse, kus kunagi oli isegi terviseprobleemidel kätt pulsil hoidnud maakonnaarsti ametikoht. Tänaseks likvideeritud maavalitsuste funktsioonidest mõningad üle võtnud omavalitsuste liidule niisugust kohustust pakkuda ei julgeks – ilmselt pole seal praegu piisavalt vajalikku pädevust. Ka kriisikomisjonil, mis Raplamaal justkui ainukesena kogu kättesaadavat teavet haldab ja sellest tulenevalt mingeid lokaalse tähtsusega soovitusi saaks jagada, pole reeglite kehtestamiseks ja hoiatuste jagamiseks vajalikke õigusi. Vähemalt pole kuulda olnud, et talle selline pädevus oleks antud.
Kuna pole teada, et keegi epideemia kulgu prognoosib ja tagajärgi analüüsib, tuleb see töö igal hingel, kel enda ja lähedaste tervise pärast mure, kuidagimoodi ise oma mõistuse tasemel ära teha. Head nahka sellest muidugi ei tule, sest algandmed, millele tugineda, pole ju igale inimesele kättesaadavad. Tegelikult piirduvad meie äärmiselt napid teadmised haiguse levikust vaid sellega, mille oskame välja lugeda igapäevastest koroonaalastest valitsuse pressiteadetest. Kohapealsed eri tasandite juhid kas ei valda informatsiooni (mis oleks praeguses olukorras äärmiselt andestamatu) või siiski teavad midagi, kuid hoiavad teavet kiivalt endale.
Paraku sünnitab salatsemine kuuldusi, sest inimene on juba kord selline olend, kes vajab infot ja kui seda ei ole, siis hakkab ta seda välja mõtlema. Nii sünnivad kuulujutud, mis ei ole parim viis haiguspuhanguga võitlemiseks. Abiks oleks ilmselt seegi, kui tõve levikust antakse teada valla täpsusega ja jagatakse nõuandeid.