Maskide taha varjumise ajast

Kõik räägivad aina kolmest asjast: USA valimistest, abielust eesti moodi ja koroonast. Kodus ja töökohtades räägitakse; seltskonnas ja sõprade ringis räägitakse; raadios ja lehtedes räägitakse. Kuigi tegelikult ei ole juba ammu mitte kellelgi mingeid uusi sõnumeid lisada.
Ameerikamaa valimistel ja abielul siin pikemalt ei peatu. Koroonal aga küll, kuigi ka seda teemat on kevadest peale leierdatud. Kõigil on ammu peas, et vahetpidamata tuleb käsi desinfitseerida, pikivahet hoida ning ennast maskitada. Sellegipoolest tundub vahel, et kogu ühiskond on justkui kaheks teineteist välistavaks grupiks jagunenud. Ühes on need, kes kardavad paaniliselt haigeks jäämist ja surma. Nende hulgas muud juttu ei olegi, kui et hoidke pikivahet, varjake suud ning ärge suhelge teiste inimestega.
Mask mõjub nagu barjäär, mille taha saab varjuda. Inimesed näivad uskuvat, et kui nad on maskitatud, siis pole nad ka äratuntavad ega kättesaadavad. Mõnikord paistab, et inimesed on juba isegi üksteist pelgama hakanud. Koguni lähedasi välditakse. Seletatakse, et sellepärast, et on kartus teistele haigust viia. Tegelikult paistab aga, et paljudel on endal pelg eakatelt haigust saada. Ja nii on meie ümber järjest enam üksinda jäetuid. Eriti vanemate inimeste hulgas. Nad on päriselt ka üksinda. Ja õnnetud.
Teise gruppi kuuluvad need, kes suhtuvad võimalikku nakatumisse justkui täiesti ükskõikselt. Vahel tundub, et sinna tuleb inimesi üha juurde. Liituvad need, kes on piirangutest väsinud. Neid ärritavad maskikandjad ja vihastavad õiendajad, kes maskita käimise pärast märkusi teevad. „Mis see teiste asi on, kuidas mina oma tervisesse suhtun!” näitavad ükskõiksed kogu oma olemusega. Paraku on ka nemad üksinda. Esiteks sellepärast, et koroonausksed ei julge nakkuse hirmus nendega suhelda, ja teiseks sellepärast, et nad ise justkui samuti põlgavad kõiki ülejäänuid.
Või äkki pelgavad ka nemad seda koledat haigust, mida ei ole nagu üldse näha, kuid mis varitseb samal ajal justkui igal pool meie ümber. Ja see hirm, mida häbenetakse ja kuraasikalt varjata püütakse, teeb inimesi kõige suhtes veel kurjemaks.
Tegelikult oleme ju kõik koroonast väsinud ja see väsimus on nii suur, et hakkab vaimu hävitama. Samas oleme alles pika ja raske tee alguses. Midagi peab meis endas oluliselt muutuma, et jõuaksime suuremate kaotusteta lõpuni minna. Pelgalt vaktsiinile, mis nakkust pidurdaks, ei tasu loota. Muutus peab tulema ühiskonna seest. Soojust, hoolivust ja usaldust oleks rohkem vaja. Ja mõttetu vastastikune poliitiline vaenamine tuleks epideemia lõpuni ära keelata ning perekonnateema (et kas mees ja naine või veel keegi) tuleks rahulikumatesse aegadesse edasi lükata. Selle asemel tuleks vaadata, et keegi ei oleks üksinda ja abita jäetud.