Sel aastal osaleb Raplamaa Külade Liidu konkursil “Aasta küla 2020” seitse nominenti – Purila, Adila-Pihali, Prillimäe alevik, Vaopere, Järvakandi Sulleri, Kivi-Vigala ja Ojapere. Külade liit korraldab konkursi selleks, et esitada Raplamaa aasta küla vabariiklikule Kodukandi konkursile. Eesti aasta küla kuulutatakse välja külade maapäeval Nelijärvel järgmise aasta augustis.
Ringkäik külades jäi sel sügisel koroonaviiruse laialdase leviku tõttu ära, kuid külad seetõttu tutvustamata ei jää. Esimene küla, kuhu oma sammud seadsime, on Rapla vallas asuv Vaopere.
Kohtumispaigaks oli küla üks vanimaid talusid, Kiisa talu, kus praegu tegutseb MTÜ Kiisa Vabaajakeskus. Suvel käisime seal rääkimas MTÜ eestvedaja Jüri Stromiga ja uudistamas tema vanatehnika kogu, mis nüüd saab korraliku platsi ja kohe ka varjualuse.
Kuna oma külamaja Vaoperel pole, on Kiisa talust kujunenud küla keskpunkt, kuhu külarahvas kokku tuleb üritusi pidama ja tähtsaid jutte arutama. Küla ise on pisike, aasta alguse seisuga elab seal rahvastikuregistri andmetel 63 inimest, neist 23 on lapsed. Külavanem Kertu Künnapas lisas, et on ka neid, kes ametlikult on näiteks lasteaiakoha saamiseks sisse kirjutatud mujal, kuid elukoht on siiski nende külas.
Pessimism on asendunud optimismiga
Talusid on Vaoperes 28. Elina Karron, keda küla pikk ajalugu väga huvitab, sõnas, et 17. sajandil oli nende külas juba 20 talu ja tegemist on üle 3000 aasta vanuse muinasaegse külaga, mille asulakoht on küla keskel ka näha ja kultuurimälestisena arvel. Kuigi paljudel praegustel taludel enam omal põllumaad kasutada ei ole, need on ettevõtetele renditud, on säilinud selline põldude süsteem ja struktuur, nagu see on näha 18. sajandi kaartidelt.
Tühje talusid Vaoperes ei leidu, kõikidel on omanik olemas, ainul mõned talud on puhtalt suvilatena kasutuses. Isegi kui mõni talu Vaoperes müüki peaks tulema, siis Jüri sõnul ostetakse see ka kohe ära. Linnalähedase asukoha tõttu (Tallinnasse on pool tundi autosõitu) neil midagi ripakile ei jää. Uusi maju praegu küll ei ehitata, kuid vanad tehakse jõudumööda korda ja nagu Elina sõnas, ilmestavad need ka maastikku.
Oma kodukandi eest hoolitseb Vaopere rahvas aga mitte ainult oma taluõue piirides, vaid terve küla ja Kuimetsa kandi ulatuses. Kuid mõnikümmend aastat tagasi, kui Elina otsustas kahe väikese lapsega maale kolida, leides, et see koht on elamiseks parim, valitses toonaste külaelanike seas pikalt pessimism küla tuleviku suhtes. Elina aga uskus, et elu maal on võimalik, ja tõesti, viimasel kolmel aastal on küla justkui taas elule ärganud. Paljugi on elukeskkonna paremaks muutmisel juba jõutud ära teha ja järgmised unistuste täitumised on silmapiiril paistmas. Küla kogukonna ja huvide eest seismiseks loodi kolm aastat tagasi ka MTÜ Vaopere Külaselts. Aasta küla tiitlile kandideerimiseks täidetud ankeedis on Kertu välja toonud, et nad jooksevad nagu väle põder – täites unistusi maal elamise nimel.
Üks küla suuri probleeme oli kõikuv elekter, mis eriti andis tunda küla kolmest alajaamast esimese juures, kus elab Elina. Iga tormiga oli elekter läinud, nii et Elina teab liigagi hästi, kuidas on nädal ja enamgi ilma elektrita elada. Selle aasta märtsis tegi küla aga Elektrilevile ühisavalduse. „Panime oma mured kirja ja allkirjad alla. Meile anti tagasisidet, et vahetatakse ära see esimene alajaam, õhuliinid ja teised kaks alajaama vaadatakse üle. Kuna juulis tuli torm, mis tegi Elektrilevile puust ja punaseks ette, et on vaja vahetada, tehti see töö veel kiiremini ära,“ meenutas Kertu. Nüüd enam vool ei kõigu ja kahe teise alajaama suhtes tehakse analüüse, kuidas seal kvaliteeti parandada.
Külaelanike suur unistus on saada Kose-Purila maantee äärde kergtee, räägitud on sellest umbes kümme aastat ja viimased kolm aastat on selle nimel ka tööd tehtud. „Liiklusvool on siin suur ja maantee kitsas. Kergtee võimaldaks meil saada jala Kuimetsa ja Habajale. Viimati, kui küsisin, siis 140 inimest käib siitkaudu Habajale perearstile,“ tõi Kertu välja ühe põhjuse, miks kergtee on vajalik kogu kandi jaoks. Maanteeamet pole kergteed veel teha tahtnud, kuid tegi kaks lisabussipeatust, et lapsed kiiremini suurelt maanteelt ära saaksid. Kergtee vajadus on aga ikka alles, nii laste kui ka täiskasvanute jaoks. Kertu rääkis, et praeguseks on nad saanud sellist tagasisidet, et aastal 2024 tuleb Kose-Purila maantee rekonstrueerimine ja selle projekti on võimalik lisada kergtee. Sisend selleks on valda antud, küsimus on aga rahastuses.
Üks suur soov on Vaopere elanikel ka bussipeatustesse valgustuse saamine. Hiljuti näiteks oli juhtum, kus kottpimedas bussi oodanud lapsele jooksis kits otsa. Õnn oli, et tegemist ei olnud autoga. Kaasava eelarvega valgustust ei saanud, kuid Kertu teab, et kui võtta sõitjate arvu järgi, siis nende Roosapõllu peatus peaks olema üks järgmistest, mis valgustuse saab. Samasse peatusesse tuleb õige pea ka ootepaviljon.
Põnevad paigad ja ajaloo jäädvustamise vajalikkus
Kuna Vaopere ajalugu on pikk ja huvitav, tuli külaelanikega just sellest rohkem juttu. Külas on kokku 16 kaitsealust pärandobjekti. Elina rääkis õhinal, kuidas neil on arhitektuurimälestiseks olev vallamaja, oma paekarjäär, oma lennuväli, kõrtsitalu ja selle kõrval kunagine kauplusehoone, mis ka kolhoosikontorina kasutusel olnud, ja läbi raba läks kunagine Paide-Tallinna talitee. Ühe talu tee alla on jäänud Põhjasõja-aegsed kalmed ja külas on olnud ka hiis, mis küll nüüdseks maha raiutud. „Põnevaid kohti ja lugusid on meil väga palju,“ sõnas Elina.
Jüri lisas juurde, et takkapihta elavad nad ju veel karstialal, mis teeb nende mulla ilmastikutundlikuks ja liigne kuivus võib just rõngaskaevudele liiga teha. Külal on aga valmimas kriisiplaan, kuidas toimida näiteks sellises olukorras, kui pole vett või elektrit või juhtub mõni õnnetus.
Aasta alguses toimunud külakoosolekul tõstatus vajadus kriisiplaani järele. Sel aastal on see vajadus veelgi enam teemaks tulnud, kuna juba on juhtunud tulekahju ja üks pere saanud vingugaasimürgituse. Jüri on ka vabatahtlik päästja ning nüüd on tal vajalik masin olemas, millele generaator ja muu kriisiolukorraks vajalik peale mahub. Kertu lisas, et neil on soov vallast raha taotleda kriisiplaani koostamiseks, et selle raames saaks iga talu vinguanduri.
Just viimastel aastatel on Vaoperes taas olnud erinevaid sündmusi. Kertu tõi näiteks paar aastat kevaditi ja sügiseti toimunud taimevahetuse. Mõte sai alguse sellest, et aiapidajal jääb ikka taimi üle, mida ära visata ei raatsi. Viimane kord oli taimevahetus koos kohvikuga ja huvi tundsid ka Kuimetsa ja Kaiu inimesed. Kertu ise peab seda üritust väga tänuväärseks, kuna paljud ta enda taimed rõõmustavad nüüd kedagi teist.
Ühele poole Vaoperet jääb Aeli raba, kus Romet Vaino juhtimisel on täiskasvanutega käidud „Levist väljas“ rabamatkal. Hästi palju korraldatakse erinevaid tegemisi, käimisi ja üritusi aga lastele. Viimased kolm aastat on lapsi teatrisse, jõulumaale ja teadusringi viidud. Ühiselt korraldatakse ka jõulupidusid ja jaanipäevasid.
Laste tegemiste juurest jõuame jutuga taas ajaloo juurde, kuna küsisin, kui palju küla ajaloost praegustele lastele üldse räägitakse. Elina tütar käis avatud talude päeval Kiisa talus sellest rääkimas ja küla kodulehel on Kristjan Aunre uurimistöö „Kuimetsa“ refereering, kuid Elina sõnul on neil talude kohta siiski vähe materjali. Palju on uusi inimesi juurde tulnud ja isegi kui talu on päritud, on juured katkenud. Üks põlisemaid perekondi on Stromid, kuid nii Elina kui ka Kertu on Vaoperre ajaga juurdunud. Osa noori on külla tulnud lähikandist, nii et midagi ajaloost teatakse, kuid Elina lisas, et selget teadvustamist ei ole nad teinud. Idanema sai pandud aga väike mõte, et ehk lastele võiks oma kodukandi ajalugu tutvustada mõne etenduse kaudu.
Ühiselt oldi nõus, et vanemate inimeste lugude üleskirjutamine tuleb ette võtta, enne kui päris hilja on. Samuti tasub juba kirja panna nõukogude aja lood, kuna varsti ei pruugita ka seda aega muidu mäletada. Märkimisväärne on ka fakt, et küla vanim elanik Silvi Saluste saab sel kuul 80 ja tema tehtud on Vaopere küla lipp, kus kõik talukohad üles märgitud.
Nii Kertu, Elina kui ka Jüri on rõõmsad, et nende koduküla aina aktiivsemaks muutub ja just noored on tulnud ja hakanud toimetama. Praeguse aja võimalused teha tööd kodukontoris ja omada väiketootmist aitavad kaasa maal elamisele. Hüved aga võiks olla ka külainimeste jaoks olemas ja just seepärast soovitakse omale kergteed, et peale ohutuma liikumise oleks võimalik sporti teha. Mõningaseks murekohaks on lasteaiakohad. Kolm kilomeetrit eemal olevas Habaja alevikus Kose vallas oleks kohti pakkuda, kuid neid pakutakse siiski enda valla lastele. Kolm aastat tagasi oli tugevalt õhus ka Vaopere küla soov liituda haldusreformi käigus Kose vallaga, just selleks, et laste hariduselu toimiks mugavamalt. Nüüdseks on sellest soovist lahti lastud. Kertu sõnas, et nad on ju kolm aastat Rapla vallaga asju ajanud, arengukavadesse on nende plaanid saanud ja kui nüüd valda vahetada, tuleks justkui nullist alustada. Jüri oli samuti seda meelt, et teine vald ei pruugi siiski parem olla, kuna ääremaaks jäävad nad nii või naa. Pigem võiks vallad lihtsalt lasteaiakohtade ja huviringide suhtes kokkuleppele jõuda.
Küsimusele, mida Vaopere rahvale annaks see, kui nemad aasta külaks valitakse, vastati ühiselt, et peale uhke tunde annaks see võimaluse olla rohkem pildis ja maaelusõnumeid tugevamalt edasi viia. Suured külad ja asulad jõuavad ikka pilti, kuid koos aasta küla tiitliga jõuaks ka väikese küla hääl kaugemale.
Selleks, et Vaoperes olevast paremini aimu saaksime, tegi Elina meile päeva lõpetuseks ka väikese ekskursiooni. Kiisa talust vanale külatänavale keerates paremale jääb avar maalapp, mis on küla kunagine lennuväli, selle taga metsatukas asunud aga paemurd. Mööda kunagist külatänavat liikudes nägime ära ka vana kõrtsikoha. Kinnistul asub kaks hoonet, millest kunagine pood ja hilisem kolhoosikontor on elumajana kasutusel, arvatav kõrtsihoone on aga lagunemas.
Samast kohast läinud Paide-Tallinna talitee ja voorid kulgenud ka ida-lääne suunas, nii et Vaopere oli oluline geograafiline asukoht.
Korraks peatusime Kuuse talu juures, mille seinas on säilinud kivi ehitusaastaga, milleks on 1883. Seega on tegemist ühe vanim taluga külas.
Üks küla erilisemaid hooneid on tänapäevani tuntud vallamaja nime all, kuigi seda otstarvet ei ole tal ammu. 1890. aastal võttis Aleksander III vastu otsuse moodustada vallad ja nii moodustati Kuimetsa vald, mille alla kuulus ka Vaopere. Vallamaja ehitamiseks oli toona nõue, et ta pidi asuma valla keskel ja läheduses ei tohtinud olla kõrtsi. 1895. aastal ehitatud vallamaja on praegu arhitektuurimälestis. Samas majas on asunud algkool, raamatukogu ja õpetajate korterid.
