Tänavune eriline aasta on näitleja Mikk Jürjensi ning muusiku ja näitleja Mari Jürjensi jaoks olnud loominguline periood, kus on olnud aega ka puhata ja tulevikuplaane seada, mis suuresti on seotud Raplamaaga.
Maril ilmus pärast nelja-aastast pausi tema neljas stuudioalbum “Omaenese ilus ja veas”, mille esitluskontsert on juba sel laupäeval Rapla kultuurikeskuses. Mikul aga tuli hiljuti välja Mari muusikale tehtud film “Õhtust hommikuni. Põlvas”.
Teada on, et te plaanite Kohilasse oma maja ehitada. Mis selle elumuutuse tingib ja millised on te seosed Raplamaaga?
Mikk: Mina olen Raplast pärit. Olen Raplas üles kasvanud ja jäänud Rapla vahet tänaseni käima. Olen alati mõelnud, et ühel hetkel tahaksin Raplasse või Raplamaale tagasi elama tulla, aga ma arvan, et see otsus tuli eeskätt ikkagi laste pealt. Nad hakkavad varsti kooli minema ja me otsisime selleks võimalust linnast väljaspool ja leidsime Kohila ja mõisakooli.
Mari: Seal sattusid kokku paljud praktilised asjaolud – Tallinn ei ole sealt nii kaugel ja samas Miku vanemad elavad ju Raplas.
Mikk: Kui ma väike olin, siis ma ei mäleta, et mul oleks mingi suhe olnud Kohilaga või oleks sinna tohutult sattunud. Nüüd aga see jõgi, Tallinna lähedus, raudtee, kool… Mulle tundub, et sinna tahavad üldse minna noored inimesed, see on toreda atmosfääriga ja parajal kaugusel kõigest.
Mari: Meil lapsed käivad praegu VHK Aiakese lasteaias Tallinnas ja minu jaoks oli üllatus, et see süsteem on ka väljaspool Tallinna mõisakooli näol olemas. See tundus hea variant, et nad on samas süsteemis, aga siiski väiksemas kohas.
Ühest hiljutisest tänavaküsitlusest tuli meil välja, et noored ei otsi enam niivõrd üürikortereid või maju, vaid krunte ehitamise jaoks. Kui kerge teil sobiva krundi leidmine oli?
Mikk: Absoluutselt ei olnud kerge. Kohila kandis tundub olevat nii, et kõik, mis tuleb, läheb kohe ka ära.
Raplamaa on teada-tuntud kultuuriinimeste kants. Kui palju te siit pärit loomeinimestega kokku puutute ja nende tegemisi jälgite?
Mikk: Sõpruskond on sealt pärit, seega jälgime ja puutume kokku pidevalt. Pärt Uusberg on ju minu pinginaaber ja Pärt ja Mari tundsid üksteist juba enne, kui ma Mariga tuttavaks sain. Uku Uusbergiga käime tihedalt läbi ja klassivend Sten-Olle Moldau mängib Mari bändis. Me oleme kõik ju enam-vähem koos kasvanud, koolis ja kooris käinud.
Mari: Kindlasti on neil, kes koos ühises kooris laulnud, ka väärtushinnangud või vaimsus ühine, mistõttu on loogiline, et inimesed saavad omavahel hästi läbi.
Mikk: On üks põlvkond noori näitlejaid ja muusikuid, kes kooride, näiteringide ja kooliteatrite festivalide kaudu on suuresti koos üles kasvanud. Ma arvan, et see on ka loogiline, lihtsalt see Rapla osalus on väga toredalt suur.
Kui palju te ise sel aastal näitlemisega tegeleda olete saanud?
Mari: Priit Võigemasti lavastust „Monument“ me siiski pärast karantiini mängisime. Aga üks lavastus, mida hakkasin Vanemuise Teatris tegema, jäi karantiini tõttu täitsa pooleli.
Mikk: Linnateatri lavaaugus jäi ära lavastus „Ettevaatust, sõda ja rahu!“. Alustasime proovidega, lavastas Aleksandr Pepeljajev, aga midagi polnud teha – lavastus tuli ära jätta.
Mari: Mina hakkasin kodus oma plaati tegema. Paralleelselt plaaditegemisega tekkis idee teha mõnele loole muusikavideo. Idee kasvas suuremaks ja sellest sai alguse “Õhtust hommikuni. Põlvas” – muusikafilm. Samuti Raplast pärit operaator Ants Tammik tuli mõttega kaasa ja nii saigi idee teoks tehtud. Põlvas salvestamise idee tekkis seeläbi, et otsisime ilusat paika ja mul endal on Põlvaga oma side lapsepõlvest.
Kas kunagi võiks mõni sarnane muusikafilm veel valmida?
Mikk: Selle filmi tegemine tundus alguses väike suvine asjatamine, aga süües kasvas isu ja lõpuks oli see väga pikk ja energiakulukas ettevõtmine. Oleme aga saanud head tagasisidet, sest oma formaadi ja põhjalikkusega on see üsna ainulaadne asi maailmas. Ma loodan, et mõni selline film veel kunagi maailmas tehakse.
Kus seda filmi vaadata saab?
Mikk: Järgmisel nädalal jõuab film DVD peale, seniks on teda võimalik vaadata Elisa klientidel videolaenutusest ja leheküljelt elisastage.ee. Millalgi jõulude ajal jõuab ta ka ETV ekraanile ja DVD-d lähevad kingitusena laiali üle kogu maailma asuvatele Eesti Majadele, et need, kes seal Eesti kultuuri järele janunevad, võiksid ka omamoodi kontserti nautida.
Kuidas hetkel nende plaadiesitluskontsertidega läinud on, mitu toimunud on ja kas tundub, et järgmised ka ikka toimuvad?
Mari: Neli kontserti on tänaseks juba olnud, kaks Tallinnas, üks Pärnus ja üks Virla külas asuvas Siidrifarmis. Sellel nädalal oleme bändiga Rakveres, Tartus ja laupäeval siis Raplas. Ma saan aru, et paljudele inimestele need maskid ei meeldi, kuid see on ainus variant, et kõik end turvaliselt tunneksid ja kontserdid teoks saaksid. Ma arvan, et kui kõik on ettevaatlikud ja nõus panustama, saame me hakkama.
Rääkides plaadist, siis millest need laulud räägivad? Kas neis on mingi ühendav joon?
Mari: Iga album on minu jaoks ühe eluperioodi kokkuvõte. “Omaenese ilus ja veas” võtab kokku viimased neli aastat ja need lood räägivad leppimisest sellega, et me ei saa ega pea olema täiuslikud. Inimene on, nagu ta on. Me kõik eksime ja teeme vigu ja see on täiesti loomulik. See on see, mida ma olen püüdnud ise õppida, proovinud leppida sellega, et eksin vahel. Vaadates inimesi enda ümber, tundub mulle, et paljud võtavad liiga suure koorma kanda ja minagi ju teen seda teinekord. Mulle tundus, et see on väga oluline teema: kuidas inimene saab teist inimest aidata ja kuidas saaksime enda vastu paremad olla. Olen selle üle nii palju mõtisklenud ja nii need laulud sündisidki.
Kas saab öelda, et need laulud on natuke nagu teraapia?
Mari: See on olnud üks mõte mul küll, et nad võiks pakkuda tuge sellisel hästi pimedal sügisel nagu näiteks praegu. Tahtsingi selle albumi just sügisel välja anda, sest mulle tundus ta selline mõtisklevam ja sellisesse aega sobiv.
Kas plaadile on praeguseks kuulajatelt mingit tagasisidet ka tulnud?
Mari: Olen küll toredat tagasisidet saanud neilt, kes kontserdil käinud või plaadi soetanud. Kui juba üks-kaks inimest kirjutavad, et nad on sellest midagi saanud, kas siis lohutust või seda, et neil on selle muusika seltsis hea olla, siis on mul väga hea meel.
Kas saab välja tuua mõne laulu, mille tausta võiks siin, leheveergudel, avaldada?
Mikk: „Süü”. See on minu lemmiklaul sellelt albumilt.
Mari: See laul räägib süütundest, mis on ka minule üsna omane nähtus ja miski, millega olen tegelenud või vastakuti seisnud. Selleks, et aru saada, mida süütunne üldse tähendab, miks ta tekib ja kuidas sellega ära leppida, pühendasin talle ka ühe laulu.
Praegu on kõle aeg, kus oluline on oma hinge toitmisele tähelepanu pöörata. Milliseid soovitusi teil selleks on?
Mikk: Hästi palju jalutamas käia. Ma olen aastaid olnud ületöötamise piiri peal ja sel aastal esimest korda ma tunnen, et teadlikult ja küllap ka juhuste tõttu olen proovinud puhata. Isiklikult ütlen, et kui ei viitsi jooksmas käia või trenni teha, siis hästi pikk jalutuskäik aitab. Ei ole oluline, et see oleks looduses, ka linnas me kõndisime ükspäev täiesti suvaliselt Sõle tänaval, aga pikk jalutuskäik sombuse ilmaga on justkui väljakutse. Pärast oled väga õnnelik, et sa seda tegid ja siis tekivad kehasse hästi toredad loomulikud vajadused – teed juua, küünlad põlema panna või vanni minna.
Mari: Mõte hakkab ka paremini jooksma.
Mikk: Jah, seda ka. Vahel olen mõelnud, et me elasime terve elu Pärt Uusbergiga linna eri otstes ja me käisime iga päev jalutamas nii, et saime Rapla keskel, Konsumi ees kokku. See teekond sinna oli juba 2 km, nii et neli edasi-tagasi ja ülejäänud 4-5 tundi jalutasime. Ma arvan, et selles on väga palju tarkust, selles lihtsalt kõndimises. Aju puhastub kõige paremini jalutades.
Mari: Jalutades on ka väga tore juttu rääkida. Juba see, et sa saad kokku kellegagi ja jagad oma mõtteid kellegi teisega, on minu arust hästi oluline. Just sellisel pimedal ajal, kui külla minna justkui ei tohi, ei tohi seda suhtlust teiste inimestega ära unustada. Rasketel ja pimedatel aegadel on küll oluline ka omaette mõtiskleda, kuid ma ikkagi arvan, et rääkida juttu teistega, helistada lähedastele või mõnele sõbrale on väga tähtis.
Helistadki jalutuskäigu ajal sõbrale.
Mikk: Jah, just. Varajasel sügisel jalutasin 3-4 tundi Kohilas ja rääkisin telefonis sõbraga juttu, pidin Tallinna tagasi minema, aga neli rongi lasin üle. Pärast mõtlesin, et kui ma oleks lihtsalt istunud, siis oleks tekkinud rääkides kannatamatus rongile minna. See on väga tore mõte, et helistad sõbrale ja mõlemad jalutavad.
Kas kultuurivaldkonnast on ka teil mõni soovitus, mis praegusesse aega sobiks?
Mikk: Ma hakkasin lugema Vahur Afanasjevi raamatut „Õitsengu äärel.“ See on väga tore, vähemalt pikalt on algus paljulubav. Tundub, et see asetub globaalselt igale poole, nii et saab ajas ja maailmas reisida. Üldse soovitan lugeda praegu reisiraamatuid, sest reisida ju ei saa. Ilmselt näeb reisiraamatu kaudu rohkemgi, kui ise sõites Egiptusesse ühe hotelli tagahoovi.
Mari: Me ostsime endale karantiiniajal vinüülimängija, sest vana läks katki ja mul endal tuli plaat esimest korda ka vinüülina välja. Nüüd oleme hästi palju lastega kuulanud vanu vinüüle, näiteks Stevie Wonderi positiivset muusikat, mida on just sellisel kaamose ajal hea kuulata.
Mikk: See on ka meie kolmeaastase poja üks lemmikplaate. Vinüülide mängimine on psühholoogiliselt väga huvitav. Muidu on lastega nõnda, et pane see lugu, pane teine lugu, aga vinüüli puhul kuulavad nad terve albumi ära. Tähendab, tegelikult saab seal ka lugusid vahetada, aga lapsed seda ju ei tea!
