Kuni 21. märtsini on KUMU kunstimuuseumis avatud näitus “Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst”. See on Eestis esimene Vana-Egiptuse suurnäitus, kus on välja pandud 200 tuhandete aastate vanust eset (vanim ligi 6000 aastat), mis pärinevad ühest maailma olulisemast Vana-Egiptuse kollektsioonist Museo Egiziost Torinos Itaalias.
Näitus annab võimaluse heita pilk muistsete egiptlaste igapäevaellu, nende arusaamadele hauatagusest elust ja maagiast ning jumalate austamisele. Näituseruum on jagatud kaheksaks osaks, millest igaüks kajastab kindlat valdkonda: vaaraode aeg, inimene ja tema hing, loomade maailm, jumalad, tarbekunst, kirjakunst, Egiptus Eestis ja elu pärast surma. Kuid enne näitusesaali sisenemist tasub aatriumis seisatuda nelja meetri kõrguse jumalanna Sehmeti kuju koopia ees. Lõvi pea ja inimese kehaga sõja ja tervenemise jumalanna nimi tuleneb vanaegiptuse sõnast sḫm – “vägev” ja vägev see kuju tõesti on.
Näitusele sisenemisel tekib tunne, justkui laskuks vaarao hauakambrisse. Ruum on hämar, et eksponaate kaitsta, kuid ühtlasi loob see vastava meeleolu, kuna paljud eksponaadid tutvustavad egiptlaste surmaga seotud uskumusi ja tavasid. Egiptlaste elu oli väga intensiivne ja elav, kuid elati nii, et ka teispoolsuses oleks võimalikult tore elu.
Eksponaate vaadates jäi silma, et väga palju on kujusid, nii inimese, jumalate kui ka loomade omi. Egiptlastel ei eksisteerinud sellist mõistet nagu kunst, kuna nende jaoks oli iga kuju sama elus ja oluline kui see, keda kujutati. Ühed silmapaistvamad neist olid helesinist värvi ušebtid, muumiakujulised figuurid, kes pidid surnu asemel teispoolsuses töötama. Nimelt usuti, et surnud võivad sattuda pillirooväljadele tööle. Hauda kaasa pandavate ušebtide arv kasvas lõpuks 401-ni – 365 töölist, üks igaks päevaks, ja 36 töödejuhatajat.
Kui surnu eest hauataguses elus töö ära tehti, millega siis surnu päevad täidetud olid? Kindlasti söödi, sest hauasteelidel (mis võisid olla nii väga lihtsad kui ka ääretult kirevad) on kujutatud toitu hauataguse elu jaoks. Ja elati oma igapäevast elu. Selleks oli oluline surnu füüsilise keha säilimine. Mumifitseerimisprotsessi käigus eemaldati sisikond ja asetati spetsiaalsetesse nõudesse, kanoobidesse, mille kaaned kujutasid jumal Horose nelja poega. Iga anum oli mõeldud kindlale organile. Erinevad hauapanused näitusel on tõeliselt kaunid ja lausa kahju hakkab, et tegelikult ei näinud neid omal ajal keegi peale tegijate (ja ehk ka surnute hingede).
Silma jäi, et egiptlased armastasid amulette, neid oli kõikvõimaliku kujuga: sfinks, laps, jänes, jõehobu, skarabeus, tööriistad, süda (selle õige kuju, mitte tänapäevane), silm, käsi. Neid kasutati nii kultustoimingutes, matuserituaalides kui ka eraisikute tarbeks. Igal amuletil oli oma tähendus ja maagiline kaitsevõime. Tähelepanuväärne on see, kui detailsed need minikujud on.
Välimust pidasid egiptlased väga oluliseks. Meik, ehted ja parukad olid osa enese eest hoolitsemisel ja kätkesid endas ka maagilist aspekti. Meikimata ei läinud välja ei mehed ega naised. Riietus oli aga lihtne. Üks eksponaat kujutaski lihtsalt kangatükki, mida kunagi kanti keha ümber sõlmituna või paelaga kinnitatult. Jalanõusid töölised ei kandnud, need kuulusid ülikute elu juurde ja kanti peamiselt ametlikel tseremooniatel. Ühed taimsest kiust uhked sandaalid on ka näitusel vaatamiseks.
Eestisse saabus Egiptuse-vaimustus 18. sajandil ja sajand hiljem hakkas siinsete muuseumite kogudesse jõudma ka Vana-Egiptuse muistiseid ja mõned muumiad. Tartu Ülikoolis asuvast poisi muumiast on tehtud 3D mudel, mida sai ka näituse tegevustoas näha. Esimese eestlasena käis Egiptuses Otto Friedrich von Richter, kelle reisipäevik kirjelduste ja joonistustega on ka näitusel näha.
Lastes tekitas näitus vastakaid tundeid. Kui ikka enda lemmikloom on kass ja näituse vitriinist vaatab vastu kassimuumia, siis võib kurb tuju tekkida küll. Siin ei aita ka selgitus, et kassist muumia tegemine näitab, kui väga egiptlased kasse austasid, tõstes neid kohati lausa jumalate seisusesse. Loomad olid egiptlaste jaoks ammendamatu inspiratsiooniallikas, näiteks tehti pardi- ja vasikakujulisi õlilampe.
Surmajärgsele elule pühendatud ruumis asus kahte omanikku teeninud Sekheperenamuni sarkofaag ja majaemanda Khonsuirdise sarkofaag, mis on inimesekujuline ja rohkete kaunistustega. Näituse üks suurim tõmbenumber on aga Kuningannade orust pärit poisi muumia, mille kohta küll väga palju infot ei ole.
Tegevustoas said lapsed proovida oma nime hieroglüüfides kirjutamist. Osa tähti olid kerged, kuid mõne tähe kujutamine nõuaks kõvasti harjutamist.
Seni, kuni Egiptusesse puhkama minna ei saa, tasub kindlasti KUMU näitust vaadata ja lasta end sellel maagiat täis egiptlaste maailmal end üllatada ja inspireerida.
