Muusik Mari Jürjensil ilmus 10. oktoobril tema neljas stuudioalbum, mis kannab pealkirja “Omaenese ilus ja veas”. Plaat on salvestatud Susi stuudios, nii et kui viimase plaadiesitluskontserdiga 28. novembril Rapla kultuurikeskusesse jõuti, sai öelda, et ring on peale tehtud ja koju tagasi jõutud.
Tavaliselt ollakse harjunud, et Mari esitab oma laule üksi, aga seekordsel kontserttuuril oli tal kaasas bänd, kuhu kuulusid Aivar Surva, Sten-Olle Moldau, Ain Agan, Robert Jürjendal ja Indrek Mällo, keda Rapla kontserdil asendas Mihkel Mälgand. „Ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan praegu teha seda, mida ma teen, ning teha seda koos nii toredate inimestega ja olla inspireeritud sellest kõigest,“ väljendas Mari oma rõõmu, lisades, et teekond plaadi ja muusikafilmi „Õhtust hommikuni. Põlvas“ (režissöör Mikk Jürjens) valmimiseni on olnud hästi pikk ja tõeliselt ilus.
Nii nagu eelmised plaadid, on neljaski kokkuvõte Mari ühest eluperioodist. Ta rääkis kontserdil, kuidas see plaat sai alguse 2017. aastal, sellisel pimedal sügisel, nagu praegugi on. Tunda oli, et tegemist oli raske aastaga kõigi jaoks, inimesed olid väsinud. “Mul tekkis tunne, et inimestel on rohkem muresid kui rõõme. Mõtlesin, et päris nii see olla ei tohiks ja kuidas neist rasketest aegadest välja tulla,” sõnas Mari. Mõtiskledes inimeseks olemise üle, sellest, kuidas nõutakse endalt liiga palju ja proovitakse täiuslikud olla, sündisid laulud, mille keskmes on mõte, et inimene on täiuslik kogu oma ilus ja veas. Leppimisest, et ta ise on ka lihtsalt üks inimene ja teeb vigu, sündis lugu „Inimene“.
Kõik lood aga ei ole kirjutatud Mari enda tunnetest või kogemusest, ta on inspiratsiooni saanud teistegi inimeste lugudest, mis on teda kõnetanud. Näiteks „Sa kosisid sirgema poisi“ jaoks sai Mari inspiratsiooni ühest pulmast, kus ta esines. Ta tutvus seal pruudi emaga, kes tundus kurb, kuna ta ei olnud enda pulmas saanud avavalssi tantsida.
Tihtipeale on Mari tundnud, et kui elus on midagi, millest tahaks lahti saada, tuleb see laulu sisse panna. Ja üks kaaslane, kes teda elus on saatnud, on süütunne. Ühel hetkel otsustas ta, et kirjutab süüle laulu, et temast ka mingi kasu oleks.
Lugu „Head aega!“ ja plaat tervikuna on pühendatud aga ühele erilisele inimesele, Mari lahkunud vanaemale. „Ma usun, et kui sa oled väga hea, siis võid sa saada igavese elu. Näiteks mu vanaema oli nii hea inimene, et minu jaoks on ta kuskil ikka alles, eriti nüüd, kui jõulud tulevad. Ma tean, et kusagil ta toimetab juba,“ sõnas Mari.
„Kuldse liilia saladuse“ lõi Mari Kersti Heinloo palvel Rakvere Teatri samanimelise lastelavastuse tarbeks, kuid teemad, millest lugu ja etendus rääkisid – sõprus, üksteise toetamine, hirmude ületamine ja rõõmu leidmine -, sobituvad plaadile „Omaenese ilus ja veas“.
Kui Mari ütles, et käes on viimase loo, „Kui mind oleks rohkem“, aeg, käis tervest saalist kahin läbi. Tundus nii uskumatu, et aeg oli nii ruttu läinud. Sulandudes enda mõtetega neisse lugudesse, kaotas aeg justkui tähenduse. Kuid ilu, inimlikkus ja hingepuudutus, mille Mari oma lugudega edasi andis, jääb ilmselt pikaks ajaks kuulajaga.
