Raplamaa Külade Liit korraldab igal aastal konkursi, et esitada Raplamaa aasta küla vabariiklikule Kodukandi konkursile. Selleaastasel konkursil “Aasta küla 2020” on üks seitsmest nominendist Kohila vallas asuv Prillimäe alevik.
Prillimäe ajalugu ei ole väga pikk. Samanimelise talu maadele (mille järgi koht hiljem alevikuna ka oma nime sai) rajati 1937. aastal karusloomakasvatus. Selle lähiümbrusse hakkasid inimesed elama asuma. 1990-ndatel läks karusloomakasvatus pankrotti, osa hooneid lammutati, osa leidsid aga uue funktsiooni.
Oma seltsimaja Prillimäel pole, nii et spordiväljaku ja noortele mõeldud aktiivse ja tegusa Teabetoa kõrval (mis kuulub Kohila Noortekeskuse alla) on mänguväljak see koht, kus lapsed ja pered saavad käia aega veetmas. Külaelu eestvedaja Žanna Randmaa rääkis, et see plats ongi nende suurim väärtus (inimeste endi kõrval) ja selle saamiseks kirjutas ta 2003. aastal projekti.
Kunagi plaaniti praeguse mänguväljaku platsile ehitada Salutaguse karusloomakasvatuse kontori hoone. Toodi kohale isegi suured kiviplokid, aga enne, kui jõuti hoonet ehitama hakata, lagunes karusloomakasvatus ja hoone jäi ehitamata. Lagunenud sovhoosiaega jäid meenutama vaid suured kiviplokid. Nüüd on see suur roheline aiaga piiritletud plats, mida regulaarselt niidetakse – selle on oma südameasjaks võtnud Villu Linnasmäe – ja kuhu peaaegu igal aastal mõni atraktsioon lisandub. Näiteks sel aastal saadi korvpallikorv ja aasta eelarvesse on lisatud ka vahendid lastele ja täiskasvanutele mõeldud õuetrenažööride ostuks. Need annavad lapsevanematelegi võimaluse end väljaspool kodu rohkem liigutada, samal ajal, kui lapsed oma silma all muu atraktsiooni peal tegutsevad.
Kokku elab alevikus ametlikel andmetel 394 inimest. Kui palju neist on lapsi, Randmaa täpselt öelda ei oska, kuid vaadates, kuidas hommikuti koolibuss lapsi täis läheb, ju neid ikka palju on, arvab ta. Prillimäel on ka oma, kahe rühmaga lasteaed Põnnipere, mis järgmisel aastal saab 60-aastaseks. Koroonaviirusest tuleneva keerulise olukorra tõttu jäi meie ringkäigul see koht külastamata.
Üks peamine märksõna, mis Prillimäe rahva koduseinte vahelt välja toob ja neid ühendab, on sport. Korraldatud on erinevaid spordipäevi nii lastele, noortele kui ka eakatele. Toimuvad näiteks koroonavõistlused, öövolle, sportlikud perepäevad. Külade vahel kohtutakse erinevatel võistlustel (jalgpall, korvpall). Maakondlikult osaletakse Eestimaa Spordiliidu Jõud üleriigilistel meistrivõistlustel. Edukalt on osaletud Kohila valla võistkonnas maakonna tali- ja suvemängudel, kus tihti moodustab Prillimäe rahvas mõne ala koosseisu enamuse. Sellega ollakse heaks eeskujuks teistele küladele, alevikele ja ka Kohilale endale.
Randmaa tõi aleviku sportlikkuse kohta välja, kuidas lisaks Kohila valla esindamisele ja mainekujundusele on aktiivne spordielu oluline tervete eluviiside kujundamisel ja igaühe tervishoius. Sport on ka lasteaia elu osa, seal toimuvad näiteks jalgpallitreeningud.
Kes sporti ei harrasta, saab külategemistel osaleda aga ühistel jaanipäevadel ja volbriöö tähistamisel või avatud kohvikute päeval.
Traktorid ja keraamika
Alevikus on ka mitmeid ettevõtteid. Randmaa ise peab Sanni Äri, mida kohalikud meelsasti külastavad. Aga oma tootmise on Prillimäele toonud Tallinna Kunstkeraamika Tehas OÜ ja traktoridetaile tootev Norcar-BSB Eesti AS. Esimene neist on Prillimäel olnud kolm aastat, teine nüüdseks juba neliteist aastat.
Kui mõelda, et keraamika on Kohila valla jaoks oluline märksõna – asub ju Tohisool puupõletusahi ja toimuvad keraamikasümpoosionid, siis sobib keraamikatehas Prillimäele kui valatult. Keraamikatehasesse sisse astudes satub kohe müügisaali, kus riiulitel olev tarbekeraamika on vägagi tuttava moega. Ettevõtte üks omanikest Marina Tubaleva sõnaski, et ilmselt on peaaegu igas kodus midagi nende toodangust olemas.
Oma tegemisi tutvustavad nad meelsasti ka kohalikele ja ümbruskonna lastele. Nii koolilapsed kui ka lasteaialapsed saavad tehases (mitte küll sel aastal) käia ekskursioonil ja pärast seda maalida oma soovide ja fantaasia järgi mõne savist tooriku, mis pärast tehases glasuuritakse ja lapsele koju kaasa antakse. Sarnastele ekskursioonidele ja meisterdamistele on oodatud ka täiskasvanud, varasemas asukohas Tallinnas korraldasid näiteks Terviseamet ja Statistikaamet seal mitmeid koosmeisterdamisi. Pärast kiiret tutvustustuuri võib aga kindel olla, et keraamikatehase tegemisi on tore avastada nii väikesel kui ka suurel, eriti kui ise midagi loomingulist teha saab.
Praegu keraamikatehases küll kohalikke inimesi tööl ei ole, kuid Tubaleva ei välista, et seda ühel hetkel juhtuda ei võiks. Nüüd on küll rahulik aeg ja tootmismahud väikesed. Tavaliselt on rännanud palju toodangust ka Saksamaale, kuid mitte sel aastal.
Teise piirkonna jaoks olulise suure ettevõtte juurde jõudmiseks tuleb sõita läbi aleviku, kasutades selleks autolammutuse kõrval olevat teed. Norcar-BSB tootmisjuht Siim Illopmägi sõnaski, et tegelikult see ei ole hea variant, et nende suured masinad peavad sõitma läbi aleviku ja laste mänguväljaku kõrvalt, seega otsivad nad võimalust, kuidas rajada nendeni tee, mis oleks ohutum.
Kui Norcar 1994. aastal Kiiul alustas, oli neil tööl vaid neli inimest, praegu on töötajaid kokku 35 ja neist seitse elab kohapeal (kui arvestada juurde ka need, kes juurtelt pole kohalikud, kuid elavad ühiselamus).
Tegime ettevõttes väikese tiiru, mille käigus nägime erinevaid masinaid, mis seal olemas – plasmalõikur, painutuspink, kümme käsikeevitust, keevitusrobot, treipingid ja freespingid. Norcari puhul on tegemist Soome ettevõtte tütarettevõttega, mis toodab emaettevõtte jaoks allhankena traktorite keresid, tööriistu, kapotte ja iluplekke.
Ettevõte toetab ka külaelu, aidates ikka, kui mõni mure on. Näiteks said tänu neile püsti jalgpalli väravad ja postid mänguväljakul.
Kohila valla aasta küla
Prillimäel on aastaid tööd tehtud selle nimel, et kohalikel endal oleks hea seal olla ja ettevõtlus areneks. Kohale on kutsutud ja võimalust pakutud teistelegi ettevõtjatele, näiteks oodatakse oma piirkonda kedagi, kes tegeleks toitlustuse valdkonnaga (kohviku pidamisega). Praeguste ettevõtjatega tehakse koostööd, et minimeerida tööstuse negatiivne mõju elukeskkonnale ja samas, et nende hääl oleks kuuldav ka valla üldplaneeringu koostamisel.
Agaralt räägib kogukond Kohila vallavalitsuses kaasa lasteaia, mänguväljaku, lumetõrje, uue bussipeatuse, kergliiklustee (Urge-Prillimäe-Salutaguse) kavandamise ja tänavavalgustusega seotud küsimustes. Praegune murekoht on bussipeatus, kuid sellelegi loodetakse peatselt lahendus leida.
Elukeskkonna parandamisega tegeletakse pidevalt, et rohkem inimesi jääks Prillimäele paikseks. Randmaa tunnistas, et eks see piirkond üks magala on ja noored pered küll tulevad, üürivad või ostavad korteri, kuid mõne aja pärast kolitakse siiski kaugemale oma majja. Kuid ka püsielanikkond on suur ja tugev. Randmaa sõnas naerdes, et see on hea, sest tänu sellele on teada, et üritusi korraldades tulevad ikka tuttavad inimesed kohale.
Kui Prillimäe saaks maakondliku aasta küla tiitli, annaks see Randmaa sõnul neile väga palju juurde juba moraalses mõttes. Nad on ju nii pikki aastaid selle nimel töötanud, et nende alevik oleks taas elujõuline ja uutele tulijatele ligitõmbav. Pikk töö sai nüüd tasutud, kui Kohila vald tunnustas neid aasta küla tiitliga, kuid maakondlik tiitel oleks lausa kirss tordil.
Ringkäigul kaasas olnud Kohila vallavalitsuse kultuurinõunik Aire Havakats on esimesed 15 aastat elanud just nimelt Prillimäel ja isegi nüüd Sutlemas elades hoiab ta kunagisel kodukandil juba tööst tulenevalt silma peal. Isiklikust huvist ja soovist, et Prillimäe areneks ja saaks uusi võimalusi, elab ta Prillimäele väga kaasa. On ju inimesed ja paigad tuttavad ning kõik lapsepõlve lollused just siin ära tehtud. Ja kui kuidagi on võimalus asulat ja inimesi aidata, siis seda ta hea meelega teebki. Havakats rääkis, et neil Sutlemas on mõis ja mõisapark ning Hageri on põline kihelkond. Nemad saavad siis nii-öelda ajaloo pealt elada, kuid Prillimäel ei ole sellist ajalugu, millele toetuda. On, aga mitte sellist, mida tahaks tänapäevalgi esile tuua. Omal ajal oli see piirkond küll karusloomakasvatuse tõttu kõige rikkam asula Kohila kandis, kuid kui öelda Prillimäe, seostub see enamikule kohe karusloomakasvatuse ja tapamajadega. Eks karusloomakasvatuse ja sovhoosiajaga seostatakse Prillimäed mingil määral siiani, kuid vaikselt hakatakse sellest ajast üle saama.
„Prillimäe on valla tunnustuse ära teeninud. Neil ei ole küll oma MTÜ-d, aga see, et nad on aastaid püüdnud seda kohta siin üles ehitada, teha inimsõbralikumaks, et inimesed tuleks ja tahaks siin olla, pered ei koliks ära, on olnud tohutu pingutus,“ sõnas Havakats. Randmaa lisas, et isegi noortele Teabetoa saamine, mis asub kolmetoalises korteris, oli suur töö. Palju on panustatud ka jalgpalliväljaku taastamisse ja mänguväljakut üritatakse aina täiendada, et inimestel tekiks suurem huvi seal käia ja nähtaks, et asjad mitte ei lagune, vaid taastatakse.
Havakatsil on vallatöötajana teada ka valla teiste külade tegemised ja võrreldes nendega on tema sõnul Prillimäel tehtud kõige enam pingutusi, et tõmmata koht taas (sovhoosiaegseid perepäevi ja pidusid meenutavad kohalikud seniajani) käima, nii et vähemalt valla tiitel on küll läinud kõige õigemasse kohta. Pärast sovhoosi lagunemist seiskus elu Prillimäel enam kui kümneks aastaks, kuid nüüd on õiged hoovad üles leitud, millega rahvas kodudest välja tuua ja luua neis motivatsioon ka ise kohaliku elu tegemistesse panustada.
