Riigikogus esindatud erakonnad võtsid kunagi (ei mäletagi enam, millal) endale õiguse jagada oma suva järgi rahva raha, millele on juurde lisatud kindel nimi ja hinnalipik. Kunagi ammu, siis kui koolimajade auklikud katused veel vihmavett läbi lasid ja koolipidajatel (st omavalitsustel) aukude paikamiseks raha polnud, hakati neid eraldisi „katuserahadeks” nimetama.
See tuli sellest, et kohapealt Riigikogusse valitud poliitikud juhindusid õilsast põhimõttest, mis ütleb: „Kus auku näed laita, seal tule ja paika.” Nüüd on katused vihmakindlad ja koolipidajad ka juba niipalju asisemad, et suudavad pisemaid hädaolukordi oma vahenditega likvideerida. Kuid ega sellepärast pole poliitikute rahajagamise kihu veel otsa saanud. Tegelikult teame ju kõik, et seda raha pole kunagi kaugetesse küladesse ja alevitesse niisama heast südamest viidud – eesmärk on olnud ikka häälte ostmine.
Seda võib ka nii sõnastada: kui teie poliitik on teie nimel pingutanud ning millegi olulise rajamiseks (pole vahet, kas laste mänguväljaku, külaplatsi või mõne mälestusmärgi tarbeks) sülega raha toonud, siis annate teie järgmistel valimistel oma hääle taas temale, et ta saaks ikka ja jälle, nagu jõuluvana, tulla ja tuua. Sellega on siis selge.
Aga nüüd, kus katused valdavalt eurorahadega kaetud, mõjub termini „katuseraha” kasutamine eksitavalt ja mõnele erakonnale lausa solvavalt. Ausam ja täpsem oleks see iga-aastane aktsioon nüüdsest lihtsalt rahakülviks nimetada. Sest täiesti sobimatu on nimetada katuserahaks 141 000 eurot, millega toetatakse napilt neljakuuseks saanud MTÜ Elu Marss ettevõtmisi. Samuti võib nimi „katuseraha” solvata näiteks Sinise Äratuse poisse, kes soovivad püstitada mälestusmärgi (45 000 eurot) Roman Ungern von Sternbergile. Igati tähelepanuväärne! Olgu meenutatud, et Ungern von Sternberg oli Vene kodusõja ajal üks antibolševistlike vägede juhte, aga ka veendunud antisemiit, kelle vägede sõjateed jäid tähistama tapetud juudid.
Ühtlasi oleks patt meenutamata jätta, et Roman Ungern von Sternbergil on side, tõsi küll, väga habras, ka Rapla kihelkonnaga. Nimelt oli tema kasuisa Järvakandi mõisnik parun Oskar Hoyningen-Huene. Siinkohal tuleks siiski küsida, kuhu mälestusmärk püstitatakse (kõne alla võib tulla ju ka Mongoolia, kuhu kangelane tahtis luua budistlikku teokraatlikku riiki) ja milliste teenete eest tema mälestust jäädvustada soovitakse: kas see oleks Vene kodusõjas sõltumatuks sõjapealikuks olemine või kuulsus, mille ta on teeninud antisemiidina?
Olgu kuidas on, aga seekordne riigi rahakülv on igatahes pretsedenditu, hoidku selle eest, et ühtlasi ka pretsedenti loov! Ilmselt on seda mõistnud ka koalitsioonierakonnad, kes sedapuhku ühelegi külviraha lipikule pole oma nime julgenud lisada, jättes sellega samas õhku küsimuse, kes selle kõige eest vastutab. Või polegi Eestis enam vastutajaid ja vastutamist?
