Eelmisel neljapäeval, 10. detsembril kohtusid Raplamaa inimeste ja ettevõtjatega Keskerakonda kuuluvad Riigikogu liikmed. Raplat külastasid Oudekki Loone ja Kersti Sarapuu, kes soovisid rahvaga kohtuda kesklinna Konsumi ees, et tutvustada päev varem vastu võetud järgmise aasta riigieelarvet. Oudekki Loone lisas, et tema soovis kohtuda inimestega tänavalt, et teada saada nende soove ja muresid.
Eile, 9. detsembril tuli valitsuselt teade koolide sulgemise kohta. Kui õigeks te ise sellist lähenemist viiruse vastu võitlemisel peate, samal ajal kui mitmed teised kohad lahti jäävad?
Kersti Sarapuu: Praegu on olnud palju nakatumisi õpetajate hulgas ja neid, kes on olnud kontaktsed. Täna oleme arvestanud teadlastega, kes on öelnud, et koolides hakkab see nakkus kiirelt levima.
Oudekki Loone: Ühelt poolt on kindlasti oluline, et me suudaksime hoida ühiskondlikku elu nii palju kui võimalik avatuna, aga muidugi peab see lähtuma tervest mõistusest ja sellest, et inimesed ei hakka ohjeldamatult haigestuma. Kahjuks meil ei ole veel piisavalt õdesid ja arste, kes suudaksid aidata neid inimesi, kes jõuavad haiglasse. Ja ma arvan, et haiglate ülekoormust ei taha keegi näha. Paratamatult tuleb selleks piiranguid seada ja ma arvan, et see nädal ei ole liiga suur oht laste haridusele.
Kas te ise pooldate varajast vaheaega või distantsõpet?
Loone: Arvan, et see on iga kooli enda otsus, seepärast pean õigeks, et ei tehtud ühte otsust kõigile. See sõltub koolist, piirkonnast ja õpilastest. Praegu on koolidele jäetud piisavalt vabad käed ja ma usun, et koolid teevadki mõistlikke otsuseid.
See otsus päris ootamatult ei tulnud ka. Septembrist saadik on öeldud, et me loodame, et ei pea midagi sulgema, aga kui numbrid lähevad ohtlikult kõrgeks, siis… Ma kutsuks aga üles mõtlema nende perekondade peale, kelle puhul koolitoit on väga oluline osa eelarvest.
Sarapuu: Ma ise olen ettevõtja, ma tean, kui palju olen pidanud koroona tõttu kannatama, aga ma ikka olen nende meetmete poolt. Niisuguseid kahjumeid nagu sel aastal pole ma kunagi saanud.
Loone: On oluline, et me kõik koos pingutame, vaatame, mida meie saame teha selleks, et haiglate ülekoormus oleks võimalikult väike. Teisalt ei taha me jõuda ka sinna kevadisse aega, kus oli massiline töötus. Riik peab seda meeles pidama ja jälgima seda, et inimesel ei oleks valikut, kas ma suren koroonasse või nälga. Seda valikut me ei taha mitte kellelegi panna. Õnneks Eesti on ka piisavalt rikas ja me saame seda lubada.
Teie eesmärk täna siin on ühest küljest teada saada, kuidas inimestel läheb. Mis on see, mis on neil hetkel enim südamel?
Loone: Pensionärid ikka ütlevad, et nende sissetulek peaks olema suurem. Ta on kogu elu töötanud, tal võiks õigus olla natukenegi rahulikult olla, et ei peaks iga senti poes lugema. Ma arvan, et see on väga oluline, et me läheks pensionitõusuga edasi, kuna see on Eestis jätkuvalt liiga madal. Kindlasti peaks pensioni maksustamine algama veel kõrgemalt, kui ta praegu algab.
Kohalikul tasandil on oluline vaadata, kas saame inimestele pakkuda teenuseid – kultuuriüritusi, kokkusaamiskohti pensionäridele ja kasvõi treeninguid, mille eest ei pea maksma. Alati ei pea tingimata raha andma. Tegelikult on ju oluline, et elukvaliteet tõuseks ja see on oluline ka laiemalt. Näiteks lastega peredele on oluline, et oleks tasuta huviringe. See on kohaliku omavalitsuse asi vaadata ja organiseerida niimoodi, et hea ja normaalse elu eest peaks võimalikult vähe raha välja käima.
Mis noorte ja perede murekohad veel on?
Loone: Kindlasti see, kas töökoht jääb alles, kus ta järgmisel aastal töötab või kas ta saab endale puhkust lubada. Ma loodan, et see muutus, mille praegu tegime, et haiguspäevi hüvitatakse nüüd teisest haiguspäevast alates, jääb igaveseks. Praegu on see ajutiselt aprillini. Vaatame, kuidas see töötab, aga ma olen kindel, et see töötab hästi ja ma olen kindel, et kõik osapooled nõustuvad, et me peame sellega jätkama. Kui oled haigena tööl, siis produktiivsus kukub ja see ei ole kasulik mitte kellelegi.
Kindlasti on noortel küsimus, kuidas nad saavad mõjutada ja ise oma olusid paremaks teha. Tööasjades on tõusnud huvi ametiühinguga liitumise vastu.
Rääkides riigieelarvest, siis mis on olulisemad kohad, mis rahastuse saavad?
Sarapuu: Investeeringuid läheb meil igale poole. Väga oluline valdkond on meditsiin, vahendid lähevad uute haiglakohtade loomiseks, varude soetamiseks ja täiendavad vahendid lähevad Haigekassale ja teistele organisatsioonidele, kes sotsiaalvaldkonda rahastavad. Hästi palju läks haiglate renoveerimisse.
Teedesse investeeritakse, näiteks ehitatakse valmis Kärevere-Tartu lõik ja Mäoni tuleb neljarealine tee. Kõige suurem rahastus läheb Ida-Virumaale, 340 miljonit ja just nimelt selleks, et uusi töökohtasid luua ja rohepöörde kaudu põlevkivitootmist vähendada. Haridusse lähevad suured summad riigigümnaasiumite ehitamiseks ja sporti nelja jalgpallihalli ehitamiseks. Kirgi kütsid katuserahad, mida sai jagatud kuue ja poole miljoni eest, kuid arvan, et need lähevad õigesse kohta. Väga palju antakse kirikutele, sest läbi muinsuskaitse ja kirikute ühenduse ei ole neil nii head ligipääsu rahastusele, kuid praktiliselt kõik nad on muinsuskaitseobjektid.
Üks kirgi kütnud teema on ka abielureferendum. Miks see praegu nii oluliseks teemaks on kujunenud?
Sarapuu: See sai ka koalitsioonilepingusse kirja ja kõik osapooled olid siis sellega nõus. Inimesed saavad oma arvamust avaldada ja selle nimel on ka võideldud, et igaüks oleks demokraatias osaline. Saime selle küsimuse sõnastuse küllaltki heaks ja las siis avaldavad inimesed arvamust.
Loone: Ma olen alati öelnud, et on hästi tähtis, et kodanikud saaksid poliitikas kaasa rääkida ka valimistevahelisel ajal. Mulle väga meeldiks, kui me peaksime referendumit 35-tunnise töönädala üle. Ma usun, et see puudutab kõigi inimeste tulevikku palju rohkem. Kes ütles, et me võiksime referendumile vaid ühe küsimuse panna?
Teiselt poolt, kui on mingid sellised ühiskondlikud, avaliku hüve teemad ja me selles kokkuleppele ei jõua, siis ehk ei olegi muud lahendust kui hääletada ja küsida, mida Eesti rahvas arvab. Iirimaal ja Austraalias olid sellised referendumid ja selle tulemusel seadustati samasooliste abielu. Californias oli huvitav juhtum, sest seal kõigepealt tuli referendum, millega lubati, siis referendum, mis keelas ja nüüd on see ikkagi lubatud.
Üldiselt pooldan seda, et me otsustaks rohkem asju referendumil, eriti selliseid suuri strateegilisi asju, kus oleks hea, kui inimesed selle enda jaoks läbi mõtlevad.
Mis on veel olulised teemad, mida võiks referendumi kaudu küsida?
Loone: On aeg kaaluda teha 35-tunnine töönädal. Kindlasti metsaküsimused on sellised, kus rahval on tugev arvamus ja kus teatud osa väga tugevaid arvamusi ei olegi ühegi poliitilise partei poolt väga hästi esindatud. Kui me arutame metsaküsimusi, on mul alati kahtlus, kas meil on ikka piisavalt kõigi poolt eestkõnelejaid. Võib-olla on nüüd see hetk, kus me peaks vaatama, mis on see kõige teravam küsimus meie metsapoliitikas, ja panema selle referendumile.
Kas see, et uus keskkonnaminister metsanduse arengukava juhtkogu laiali saatis, on teie meelest õigustatud?
Loone: Kui vana juhtkogu oli pandud kokku nii, et kogu selle ajaga ei tulnud kompromissi, siis ei olnudki muud võimalust. Tegelikult ma ei saanud aru, miks seal juhtkogus oli EELK esindaja. Maavallakojast ma veel saan aru, sest neil on väga konkreetne hiietemaatika, aga luteri kirikul ei ole metsas pühakohti. Siiski ma loodan, et uus koda tuleb selline, kus on esindatud metsakaitsjad, looduskaitsjad ja muidugi ettevõtjad. See, mida peame saavutama, on tasakaal ja kokkulepe niimoodi, et mõlemad oleks rahul. Mõlema huvides peaks olema see, et metsa kümne aastaga maha ei raiutaks. Praegu mul on tunne, et igaüks kirjeldab elevandi ühte osa ja seepärast ei saadagi kompromissile.
Ma ise ei usalda väga seda statistikat, mida mulle metsa juurdekasvu kohta antakse – viimase kümne aasta jooksul on mets hakanud järsku kaks korda kiiremini kasvama. Olen piisavalt palju teadust teinud, et teada, kui palju saab metoodikaga asju muuta. Kindlasti peame vaatama, et mets ei oleks lihtsalt puupõld, metsal on väärtus ökosüsteemina. Mets on oluline ka jalutamas käimisel ja marjul-seenel käimine peaks olema eestlase konstitutsiooniline õigus.
Valimiste ajal on Raplamaa Harjumaaga üheks piirkonnaks muudetud, kuid sageli on nii, et siin kandideerinud inimesed ei tegutse tegelikult siin. Miks see nii on?
Loone: Oma osa on siin Eesti valmissüsteemis, mis ütleb, et sa esindad Eesti rahvast. Ma olen korra ka ise kandideerinud Rapla- ja Harjumaal ja jõudnud tulemusele, et see tegelikult ei ole hästi kokku pandud valimisringkond, sest siin on vähemalt kolm erilaadi piirkonda, kus probleemid, poliitika ja kogukondade toimimise viis on erinevad. Ise pooldan küll seda, et Raplamaa oleks eraldi valimisringkond.
Ma ütlen ka, et kirjutage oma parlamendisaadikule või kohaliku volikogu esindajale, see töötab paremini, kui arvatakse.
Ameerika valimistest rääkides, siis kuidas te vaatate sellele, et Trump läks väitega valimispettusest kohtusse?
Loone: Ta ei tee midagi ebaseaduslikku selles mõttes, et siis ehk ongi hea, kui kohtud vaatavad asja üle, sest muidu tekib hulk vandenõuteooriaid. Alati, kui sul on tunne, et sinuga käitutakse ebaõiglaselt, siis muidugi protesti, siis on mingigi lootus, et asjad üle vaadatakse.
Ameerika valimissüsteemis on aga reaalselt ka palju probleeme. Seal ei ole üldiseid valimisnimekirju, pead ise minema end valijaks registreerima, mis tähendab, et suur hulk vaesemaid inimesi ei lähe mitte kunagi valima. Paljud reeglid on ka niimoodi tehtud, et vältida mustanahaliste valijaks registreerumist, kes ajalooliselt valivad demokraate.
Mu Californias elav õde valib üldiselt demokraate, ta on suur Bernie Sandersi pooldaja, kuigi eelvalimistel toetas ta Elizabeth Warrenit, kes oli ta õppejõud, kui ta ülikoolis õppis. Ta ütles, et arvab siiani, et Warren oleks kõige parem president, sest ta on tööküsimuste ja ebavõrdsuse küsimustega kõige rohkem tegelenud.
