Vello Õunpuu
Minu tagasihoidlik tervitus on kõigile headele raplamaalastele ja kutse põhjendamatult äreval ajal mitte unustada ligimest ja heategu. Et heategu ei jääks vaid sõnakõlksuks, peab järgnema reaalne tegu, millest kasu meile kõigile, nii kogukonnana kui ka laiemalt ühiskonnana.
Aastaid on Muuseumi tänaval Juuru alevikus olnud jäätmete kogumispunkt, kuhu Juuru elanikud saavad jätta enda klaasijäätmed ja Staadioni tn 11 ning 13 kortermajade elanikud oma olmeprügi, papi ja komposti. Minule on teadmata, miks on jäätmepunkti jaoks valitud asukoht, milleni jõudmine nõuab suuri pingutusi, milleks märjal aastaajal on sügavate lompide ületuse forsseerimine ja kuival aastaajal nende nõgusatesse lohkudesse, justkui kuukraatritesse sisenemine ja sealt väljumine, pääsemaks kogumispunktini.
Jääb mulje, et asukoht on valitud nimme selline, mis ei soodusta säästvat eluviisi, milleks on kasutatud materjalide taaskasutamisele eelnev kogumine, vaid soovitakse, et kasutatud jäätmeid oleks lihtsam kas või metsa alla visata. Nagu ütleb vanarahvas: „Kus viga näed laita, seal tule ja aita!” See ütlus inspireeris mindki leidma üle kümne aasta jätkunud olukorrale lahendust. Saan rõõmuga teatada, et kasutasin isiklikke rahalisi vahendeid mainitud kogumispunkti juurde pääsemiseks, lastes asfalteerida 100+ ruutmeetrit, et ometi kord toimuks reaalne muutus paremuse poole. Olgu see meile kõigile jõulukingituseks puhtama elukeskkonna nimel.
Paraku ei saa me ka siin üle ega ümber tõrvatilgast meepotis. Selleks tõrvatilgaks on järjekordselt meie Rapla isevalitsejad eesotsas feodaalina käituva Meelis Mägiga. Meenutan, et mitte kedagi neist ei ole me tuvastatavalt enda üle valitsema valinud. Tõrvatilgast lähemalt: asfaldi laotamine ei ole kõige odavam töö, mistõttu esitasin enda tagasihoidliku palve Rapla „vallavalitsejatele” mingigi kompensatsiooni saamiseks. Vastus neilt oli trafaretne: „Raha ei ole ega tule”, mis on ka mõistetav, sest mainitud isikud on eelkõige huvitatud enda sissetulekute suurendamisest palkade ja preemiatena.
Vastus oli oodatav ja tavapärane, selgus, et olen tekitanud valla (loe: meie kõigi) varale kahju, muutes sisuliselt läbimatu „pommiaugu” kuiva jalaga läbitavaks piirkonnaks. Selgus, et omaniku nõusolekuta elukeskkonda paremaks muuta ei tohi. Siin on mõistetes lahknevus. Mittevalitud vallavalitsuse töötajad peavad end kõnealuse objekti omanikeks, mõistmata, et omandisuhte tekkimiseks peab olema alus ja vallavalitsus kui fiktiivne üksus ei saa olla millegi omanik. On imelik, et julgetakse rääkida keelust teostada ehitustöid omaniku nõusolekuta, kuid samas omavolitsedes minu kinnistul, kattes minu poolt nõukogude ajal ehitatud teed ehitusmaterjaliga, kuigi ka seal puudus minu kui reaalselt eksisteeriva omaniku nõustumine, rääkimata ehitusloast ja muust sinna juurde kuuluvast.
Selget vastuolu lahates tekib küsimus, kas meil on sellist vallavalitsust, konkreetseid isikuid, üldse tarvis? Kas meil on üldse vallavalitsust kui valla arengut takistavat inimkooslust, sisuliselt parasiteerivaid kasutuid sööjaid, enam vaja? Ehk on tõesti lahenduseks kuluaarides räägitav, et ametnikud vabastatakse lähiajal omandi raskest koormast, mis vabastab nad nende põhitööd segavatest muredest, mis seotud näiteks nende hetkel veel eraomandis olevate kodude korrashoidmisega või ka nende tööalaseid otsuseid hägustavaid muresid isiklike laenumaksetega seoses? Ilma omandita saavad nad end teostada täielikult valitud erialal. Ja miks üldse eraomand neile, kes reaalset väärtust ei loo?
Niisiis, head kaasasukad geograafilises piirkonnas, mida kutsutakse Raplamaaks, tegelikult saame me ilma vallavalitsejate ja volikogu liikmetetagi hakkama ja neile keskvalitsusest jagatav raha võiks laekuda otse kõigi vallaelanike isiklikele pangakontodele. Usun, et saaksime siis ise kõik oma probleemid lahendatud. Kas poleks see hea mõte? Loojatele ilusat vaikuseaega soovides
