Raplamaa omavalitsused koos kohalike tervishoiuasutustega osalesid ühisprojektiga konkursil „Inimesekeskne hoolekande- ja tervishoiusüsteemi koordinatsioonimudel“. Euroopa Sotsiaalfondi toel hakatakse analüüsima, kuidas sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kohalikul tasandil paremini lõimida, et abivajadustega inimesed saaksid vajadustele vastavaid teenuseid ning probleemidele kiiremaid ja efektiivsemaid lahendusi.
Projektist võtavad osa kõik Raplamaa omavalitsused, Rapla ja Märjamaa perearstikeskused ning Raplamaa Haigla. Projekti veab Rapla vallavalitsus eesotsas abivallavanem Jüri Morozoviga. Projektijuht on Ülle Laasner, võrgustiku koordinaator Anne-Ly Reede ja juhtumikorraldaja Katrin Nugis. Erinevaid uuringuid seoses projektiga viib läbi ja kogu protsessi aitab mudeldada Civitta Eesti AS.
Laasner selgitas, et konkurssi märkas suvel Rapla vallavanem Meelis Mägi ja pakkus omavalitsuste liidu koosolekul osalemise mõtte välja. Formaati sobituti hästi, sest oluline oli, et projektis osaleksid vähemalt 5000 inimesega kohalik omavalitsus, haigla ja perearstikeskus. Suvel saigi projekt kokku kirjutatud ning selle maksumuseks kujunes 59 000 eurot. Kogu rahastus tuleb Euroopa Sotsiaalfondilt ja seega ei pea maakond omaosalust tasuma.
Võrgustik, kes projektist osa võtab, kujunes üsna laiaks. Lisaks eelpool mainitutele on kaasatud hulk koostööpartnereid – hooldekodud, perearstid, asenduskodu, erihooldusasutused, Eesti Töötukassa, Sotsiaalkindlustusamet, Rapla psühholoogiateenistus, dementsusega inimeste tugigrupp jne.
Projekti sihtrühm on eeskätt komplekssete vajadustega inimesed, kes vajavad pikema aja vältel sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid. Ühe näitena võiks siinkohal tuua inimese, kellel on dementsus ning sellele lisaks ka füüsiline puue. See paneb ta olukorda, kus ta vajab lisaks tervishoiuteenustele ka sotsiaalvaldkonna teenuseid näiteks transpordi osas. Vajaminevate teenuste sujuvamaks pakkumiseks on aga tarvis hästi toimivat võrgustikku.
Teenused on lahus
Kohila vallavanem Uku Torjus tõi välja, et Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi analüüsiti Maailmapanga 2017. aastal korraldatud uuringus. „See tõi esile, et pikaajalise hoolduse teenused on sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel killustunud ja ebapiisavalt lõimitud ning inimesed ei saa tihti tarvilikku abi õigel ajal. Kahe süsteemi lahusus ilmneb nii poliitika kujundamises, rahastamises, teenuste korralduses kui ka spetsialistide tegevuses,” rääkis ta. Probleemid ei tulene ainult rahapuudusest või teenuste vähesusest, vaid ka süsteemi ebaefektiivsest korraldusest. „Puudub selge vastutus sotsiaal- ja tervisevaldkonna ühtse poliitika kujundamisel ning teenuste korraldamisel ja osutamisel,” selgitas Torjus.
Torjus on seisukohal, et raha eraldamine riiklike ja kohalike omavalitsuste pikaajalise hoolduse tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kulutuste katmiseks ei ole kahe sektori vahel koordineeritud, veel vähem on see integreeritud. „Näiteks iseseisvat statsionaarset õendusabi ja koduõendust rahastab riik haigekassa eelarvest, samal ajal on sotsiaalteenuste rahastamine jagatud riigi ning omavalitsuste vahel ja olulise osa teenuste hinnast peavad inimesed ise tasuma. Hooldusteenuste ühtlustamata rahastamine toob kaasa inimeste liigse edasi-tagasi liikumise tervishoiu- ja sotsiaalteenuste (nt hooldekodu ja õendushaigla) või tervishoiuasutuste (näiteks statsionaarset õendusabi osutavate asutuste) vahel, sest otsitakse odavamat teenust, mitte ei lähtuta kasutaja tegelikust vajadusest,” ütles Torjus.
Ta lisas, et olukorda raskendavad ka sotsiaal- ja tervisevaldkonna erinevused haldustoimingutes ning infokommunikatsiooni tehnoloogia infrastruktuuris, professionaalsetes normides, koolituses jne.
Sama mõttekäiku jagab ka Anne-Ly Reede. „Meditsiini valdkonna teenused ja sotsiaalteenused on toiminud väga pikka aega lahus, see omakorda on viinud abivajaja ja teenuse osutaja olukorda, kus abivajaja jääb ilma vajalikest teenustest,” rääkis ta. Murekohana tõi ta välja, et teenusepakkujad ei tea teiste teenuseosutajate kõiki võimalusi. Avalike teenuste kättesaadavuse probleem on seega ebapiisav teenuste koordineerimine, vähene koostöö ja tööjaotus. Võrgustiku kõik osapooled vajavad paremat ülevaadet üksteise tööst, eesmärkidest ja rollidest.
Probleemidele vaatamata hindab Torjus koostööd Raplamaal rahuldavaks. „Seda aga eelkõige seetõttu, et tänu Raplamaa kompaktsusele on pikaajalise hoolduse valdkonnas töötavad spetsialistid üksteisega tuttavad ja seetõttu võimelised kergemini ületama eelmainitud valdkondlikke barjääre. Inimesed võivad aga vahetuda ja kui süsteem spetsialistide vahelist koostööd ei toeta, siis on probleemid kiiresti tekkimas,” lisas ta.
Ka Reede tõdes, et täna hooldekodu juhina töötades toetub ta suuresti just iseenda loodud võrgustikule ja kontaktidele. Selle loomise nimel on ta palju vaeva näinud ja koostöö on selle tulemusel ka hea. Teisalt tõi ta välja, et mudelit selle võrgustiku loomiseks ei ole.
Mudel selgete kokkulepetega
Projektiga hakataksegi neile probleemidele lahendusi otsima. Esimene veebikoolitus toimus juba 8. detsembril. Sellel osalesid terve võrgustiku esindajad ehk 27 inimest Rapla maakonnast.
Laasneri sõnul võib esimest koolitust edukaks pidada. Osalejaid oli palju ja veebikoolitusel on ehk kontaktkoolituse asemel keerulisem terve päeva kaasa teha, kuid sellest hoolimata oli kohtumine sisukas. Peamiseks teemaks oli maakonna olukorra hindamine Scirocco küpsusmudeliga. „Projekti lõpus teeme selle uuesti läbi, siis on näha, kas aastasest sekkumisest kasu ka oli,” selgitas Laasner.
Peamiselt toimuvad koolitused 2021. aasta esimesel poolaastal. Need on tellinud sotsiaalministeerium Tartu Ülikooli Pärnu kolledžilt. Koolitused on suunatud võrgustiku juhtidele, omavalitsuste spetsialistidele, meditsiinitöötajatele, aga ka näiteks projekti juhtrühmale eesmärgiga kompetentsi tõsta. Lisaks koolitustele toimuvad ka supervisioonid.
Veel tehakse esimesel poolaastal Rapla maakonna võrgustikule kohapeal kaks suuremat seminar-koolitust. Maikuusse on planeeritud õppereis, mille käigus külastatakse Kuressaare projekti meeskonda. Nimelt on Kuressaare linnavalitsusel koostöös Kuressaare haiglaga käsil juba koordinatsioonimudeli teine projekt.
Muuhulgas luuakse konkreetsete juhtumite alusel ka abivajajate profiilid. Selleks toovad projektis osalevad omavalitsused välja igapäevatöös esile kerkinud nimedeta kliendijuhtumid, mille puhul analüüsitakse võimalikke abi saamise takistusi ja otsitakse operatiivsemaid lahendusi.
Projekt kestab 2021. aasta lõpuni ja selle tulemusel luuakse maakondlik mudel, kus on selged kokkulepped, millised on erinevate osapoolte ülesanded ja vastutus.
Torjus loodab, et projekti tulemusel saadakse infot süsteemsete puuduste kohta ja leitakse lahendusi nende kõrvaldamiseks. „Seeläbi on projekti tulemusena loodud valdkonna spetsialistide ja teenusepakkujate koostöövõrgustik, mis võimaldab saada abivajajatel teenuseid senisest kiiremini. Väheneb abivajajate ja nende lähedaste koormus ning abi otsimisele kuluv aeg,” rääkis ta.
Täna tundub, et tekkivatele probleemidele lahenduste leidmise ülesanne ongi suuresti abivajajal endal ning tema lähedastel. On selge, et lähedaste roll on oluline ja see ei saagi täiesti kaduda. „Ükskõik kui efektiivselt töötavat hoolduse süsteemi ka luua, jääb lähedaste roll abi otsimisel ja valikute tegemisel ikka alles. Valdkonna spetsialistid annavad nõu ja pakuvad lahendusi. Otsuse, millist abi ja milliselt teenuse osutajalt vastu võtta, peavad siiski tegema inimene ise ja tema lähedased. Hästi funktsioneeriva süsteemi korral on võimalik saada oma abivajavatele lähedastele operatiivset, selgete põhimõtete alusel pakutavat ja konkreetsele vajadusele vastavat abi,” leidis Torjus.
