Kadi Annom
Võru linnagalerii teisel korrusel avati teisipäeval Järvakandist pärit kunstniku Kristiina Jakimenko isikunäitus. Tegemist on tänavu suvel oma 30. sünnipäeva tähistava Jakimenko seitsmenda isikunäitusega, millest esimene oli üles seatud Rapla keskraamatukogus 2006. aastal. Võrus avatud näitus “Naine ja hunt: habras ja tugev” on kunstniku jaoks siiani teoste arvult ning mõõtmetelt suurim isikunäitus.
“Iga isikunäitus on omal moel eriline ja omanäoline olnud. Eks kõige eredamalt jäävad meelde ikka esimesed ja nii ka minu esimene isikunäitus, mille toimumise ajal, kui ma ei eksi, käisin kaheksandas klassis. See andis mulle kinnitust, et olen võimeline midagi sellist looma – näitust,” selgitab Jakimenko ja lisab, et Võrus avatud näitus jõuab maikuus ka Kärdlasse ning sarnase temaatikaga näituse avamist on pakutud ka Järvakandis Naiste Ööde filmifestivali ajal.
Läbielatu inspireerib
Vastavatud näitus käsitleb naist ühtaegu tugeva ja hapra olendina naiskunstniku silmade läbi. Kunstnik analüüsib näituse teostes ka iseennast õrnema soo esindajana, nii mõnigi maal on autoportreeline. Peale selle tõstatab Jakimenko küsimusi sellest, kuidas ühiskond tajub mingites kontekstides naist. Peale naise ja hundi ning nende metafooride saab näitusel näha ka mõnda meest ja maastikku, kujutatuna naiskunstniku pilgu läbi.
Jakimenko maalikeel on ekspressionistlik, sisaldades endas ühtaegu haprust ja jõudu – haprust tunnetada ümbritsevat elu nii, et seda jõuliste, kuid samal ajal tundlike pintslitõmmetega edasi anda. “Minu teemadering hõlmab sageli ühel või teisel moel inimtundeid ja -kannatusi. Loomemeetodina kasutan oma isiklikke läbielamisi, tundeid ning tunnetusi. Värvid annavad edasi erinevaid aistinguid ja tundeid, nad on justkui alateadliku ja teadliku valiku kombinatsioon. Värvil ja kujundil on oluline roll sõnumi edastamisel. Värviintensiivsus on taotluslik ja sümboliseerib kõige selle intensiivsust, mida elus läbi elame,” kinnitab Jakimenko, kes usub, et tunded ja emotsioonid on loomulikud ning neid peaks inimesel olema lubatud väljendada – kui muul moel ei saa, siis kunstis ikka saab.
Kristiina Jakimenko kinnitab, et olla hingelt kunstnik juba lapsepõlvest nii väikeses kohas ei ole sugugi lihtne. Puudub elukogemus ja teadmine, et on okei olla mina ise ning eristuda. Peale selle puudub võrgustik ja elavad eeskujud, kes on saavutanud, mida on soovinud saavutada. Olukorda lihtsustas Järvakandi klaasipealinnaks saamine, mis tõi sinna klaasikunstnikud.
“Hakkasin käima klaasikunstiringis, kust sain palju teadmisi ja oskusi, et oma esimeses erialases töökohas klaasitundi ja -ringi anda. Umbes nii, et oled nagu ükssarvik ja siis ilmuvad kuskilt ka teised ükssarvikud ja elu läheb palju helgemaks. Pühendusin, lugesin maalialaseid raamatuid, mida kätte sain ja millest saadud teadmised on mu õpetamisele alusbaasiks praegugi toeks,” juurdleb Jakimenko.
Hingamisruum pealinnas
Kristiina Jakimenko on pärit Järvakandist Raplamaalt, kuid esimesed eluaastad elas ta koos vanematega Tallinnas, pärast seda koliti vanemate töökohtadest tingituna Järvakanti. “Peaaegu kaksteist aastat õppisin ma Järvakandi gümnaasiumis, ühe aasta, kümnenda klassi, õppisin Rapla ühisgümnaasiumis.
Juba viiendas või kuuendas klassis ma teadsin, et tahan minna Eesti kunstiakadeemiasse õppima ning asusin selle nimel omal käel järjepidevalt tööd tegema. Maailisin ja joonistasin kodus ning näitasin tehtut oma kunstiõpetajale kommentaaride ja tagasiside saamiseks. Kuna siht oli kindlalt silme ees, tundsin Rapla kooli aastal, et kunsti jaoks jääb liiga vähe aega. Sõitmised Rapla ja Järvakandi vahet ja bussiootamised võtsid aega. Selle ja mõnede muude põhjuste tõttu tulin üheteistkümnendasse klassi Järvakandi gümnaasiumisse tagasi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astusingi Eesti kunstiakadeemiasse maali õppima, nii nagu oli minu kauaaegne unistus olnud,” räägib Jakimenko oma koolipõlvest. Tänaseks on Järvakandist pärit kunstnik õppinud kunstiakadeemias maali ning Tallinna ülikoolis kunstiõpetajaks. Ta kuulub ka Eesti Maalikunstnike liitu.
Kunstiakadeemiasse astumine tõi kunstniku Tallinnasse elama. “Aja jooksul sai mulle selgeks, et just Tallinn on minu koht – ta on piisavalt suur ja võimalusi pakkuv, võimaldamaks mul hingata ja inspireeruda. Hakkasin siin ateljeed rentima ning kunst on mu Tallinnasse ankurdanud – ta tõi mu siia ja on mind siin ka heas mõttes hoidnud. Üsna pea sai mulle selgeks, et minu töökoht peab olema kunstiga seotud, et suudaksin seda südame ja hingega teha. Kunst on minu missioon siin elus. Nii õppisingi lisaks kunstiõpetajaks.
Alguses noore õpetajana ei olnud lihtne jalga ukse vahele saada ning tööd oli üsna vähe. Olukord masendas ja hakkasin otsima väljapääsu. Vaatasin filmi “Arukas blondiin”, kus peategelane läks õppima ning sai tänu sellele oma probleemile vastuse. Ma otsustasin, et loon ise endale töökoha – minu kunstiloomingu ja õpetamise stuudio. Nii läksingi Tallinna Majanduskooli väikeettevõtjaks õppima ja eelnevatest unistustest järgnev oligi läbi selle sündinud,” põhjendab Jakimenko, kellel on majanduskooli õpingud veel hetkel käsil, oma valikuid.
Enda jagamist kunstiõpetaja ja kunstniku ameti vahel Jakimenko keeruliseks ei pea, sest tegemist ei olegi tema jaoks niivõrd kahe väga erineva asjaga. “Kuna mõlemad tulenevad samast energiast – kunstist ja millegi loomisest, tekitamisest, kasvamisest ning arendamisest, ei tunnegi ma, et jagaksin, sest minu elu moodustab niimoodi ilusa terviku.
Varem olen õpingute kõrvalt ka muid töid teinud ja siis küll tundsin, et jagasin ennast juppideks, täites ülesandeid, mis ei olnud minu osad, vaid hoopis midagi minust väljaspool olevat, ning see ängistas. Kunstiõpetajana aga olen väga rahul ja õnnelik, et saan oma teadmisi jagada ning elust pulbitsevate noorte inimestega oma tööpäevi jagada. Igav ei hakka kunagi ja ükski päev ei ole samasugune. Lähed plaanide ja ideedega kohale ning päev kannab ennast ise südamesse ja jääb tunne, et olen midagi olulist ja väärtuslikku endast andnud. Mulle sobib väga ka see, et ma ei ole täiskohaga kunstiõpetaja, sest siis hakkaks süda nutma, et olen oma teised ülesanded elus hüljanud ja nii ei saa.
Kõrvaltvaatajale võib see olla mõistetamatu, aga olen sellega juba harjunud, et paljud ei pruugi aru saada. Praegu täidan truult, kuulekalt ja innukalt mulle kõrgemalt poolt antud missiooni ja ülesandeid ning neid jagub,” tutvustab Jakimenko iseenda jagamise kunsti. Ta lisab, et kõigi valdkondade rasked hetked võivad tulla kadedatest inimestest, kes oma kadedust negatiivsel moel väljendavad, püüdes takistada, selle asemel, et tegeleda endaga ja püüelda sinnapoole, mida nad kadestavad. Sellistest inimestest püüab Jakimenko eemale hoida. Kadedusest jutustab ka Võru linnagaleriis näitusel olev maal “Kutsumata kadeduse-linnud”.
Oma sünnikohta, Järvakanti naasmise plaani Jakimenkol ei ole. “Mulle meeldib, et ma saan Tallinnas hingata ja igal sammul ei astu tuttavad inimesed vastu. Ma saan olla mina ise, ilma uudishimulike pilkudeta. Peale selle meeldib mulle see, et väljaspool koroona aega saan igal hetkel, kui soovin, minna kinno või raamatupoodi, külastada mõnda näitust või kunstnikuvestlust – linn pakub võimalusi. Samuti on eelkõige Tallinn see, kust toimub tööde transport Eesti Maalikunstnike Liidu näitustele, fanaatikuna on ka nendel jõudumööda osalemine mulle oluline,” loetleb Jakimenko pealinna eeliseid.
Peale kunsti on Jakimenko seotud ka muusikaga, ta käis neli aastat Rapla muusikakoolis viiulit õppimas. “Mul on hetkel pooleli üks erinevaid valdkondi ühendav projekt, raamat lastele, kus on peale minu joonistatud piltide ka minu kirjutatud laulud sees, aga see on veel tuleviku teema. Kui ajada mitmeid projekte paralleelselt, siis võtabki kõik aega ja nii mõnigi idee peab oma aega ootama,” on kunstnik järjekindel.
Võrumaa pole võõras
Kristiina Jakimenko on ka Võrumaaga mitmel moel seotud. “Olen varasematel aastatel sattunud Võru näitusi külastama. Ükskord oli näiteks Jüri Arraku näitus, kui õigesti mäletan, ja mõelnud, et minu näitus võiks ka seal toimuda. Nüüd sai see teoks,” on Jakimenko rahul.
Järvakandist pärit kunstnik on seotud ka Vana-Võromaa kultuurikojas toimunud näitusega “TEE”, kus ta osales oma videoteose “Teekond atesse” ühe versiooniga. Video dokumenteeris Jakimenko erinevate päevade teekonda ateljeesse, mida ta tookord nimetas ruumi väiksuse tõttu ateks, praegust ateljeed nimetab kunstnik aga stuudioks. Peale eelnevate kokkupuudete oleks elutee Jakimenko napilt Võrumaale elama toonud, kuid läks teisiti.
“Kandideerisin Võru kunstikooli õpetajaks ja mulle teatati, et mind valiti. Kuna Tallinnast nii kaugele elama kolimine oleks olnud suur samm ning otsida oleks olnud tarvis ka elukoht, palusin mõtlemisaega. Mulle lubatigi nädal. Kui aga kirjutasin uuesti ja uurisin töökoormuse (kui palju tunde) ja palga kohta, et teaksin elukohta otsides sellega juba arvestada, öeldi mulle, et nad otsustasid ikkagi teise kandidaadi kasuks.
See oli mulle suur hoop, sest pidi see ju olema minu esimene töökoht erialasel tööl ning olin juba võimalikke elukohtigi välja vaadanud. Tallinna Ülikooli kunstiõpetaja eriala magistrantuuri lõpetades teadsin mina ja ka teised, et mul on töökohapakkumine Võru Kunstikooli näol olemas. Nii aga elu ei läinudki,” selgitab Jakimenko.
Põlev tool ootab aega
Jakimenko sõnul on kõik teosed talle nagu lapsed. “Ma arvan, et mul ei ole lemmikut, samas on iga teosega oma unikaalne suhe. Kui mõne teosega midagi juhtub, võib see hingepõhjani puudutada, isegi, kui arvasin, et tegemist on juba ammu aastaid tagasi looduga ja see mind enam eriti ei mõjuta,” juurdleb Jakimenko. Ta lisab, et väga eriline suhe on tal näiteks praeguseks kahjuks kannatada saanud maaliga “Muhu mälestus”, mis kujutab põlevat tooli öös.
“Maalisin selle EKA esimese kursuse lõpus ja see oli tõeline ime, et sellise maali suutsin pärast ühte aastat kunstiakadeemias maalida! Inspireeritud oli see Muhu suvepraktikast, kus tegime lõkkeõhtuid. Lõpuks sai aga lõkkematerjal otsa ning otsustati põletada katkine tool. See ere lõkkevalgus öös oli lummav, kuidas leegid limpsisid aplalt tooli. Maal on tehtud vana katkise joonistusaluse küljele, mis Muhus leidus. Olin ma ju usinalt kõik kaasavõetud alused ära maalinud. Muhus, teadmata, mis maalile edasi tuleb, maalisin tausta ja kuidagi tekkisid sinna ka pilvetaolised moodustised. Kodus, mälu järgi, sest see mälestus oli hingematvalt lummav, maalisin sinna põleva tooli.
Nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem oli maal pisut kahjustada saanud ja viisin ta restauraatori juurde, sest usaldasin teda rohkem kui ennast oma maali parandama. See oli valus viga! Soovisin, et ta parandaks ainult ühte kohta, kust oli värv maha kriimustunud, aga tema oli omavoliliselt täiendanud kogu maali,” kirjeldab Jakimenko üht oma lemmikut, mida oli plaanis ka Võru isikunäitusel eksponeerida.
“Raamitöökojas, kui pakkisin lahti ja vaatasin otsa sellele “parandatud” maalile, sain šoki ja olin nii kurb, et sündis otsus seda maali mitte raamida ega eksponeerida enne kui olen selle korda teinud. Praegu mu maal ootab mind kannatlikult mu stuudios, ootab, nagu mitmed teisedki projektid. Work in progress. Selline kiri oli pikka aega ka minu Facebooki kunstnikulehe taustapildiks. Vähemalt on see maal elu näinud ja tal on omad lood rääkida,” on Jakimenko siiski rahul.
Kristiina Jakimenko pooleldi luulekeelne tekst kunsti loomisest:
Maali ei saa pressida ja maalile ei saa peale pressida. Autorina tuleb mul välja lihvida endast isiklik sära, lükata valed kihid pealt ära, mis lasuvad seal kui kihtide udu, kui tolm ja sudu. Ja siis on veel maal. Temal on omad soovid. Ja oma iseloom. Mõnikord jonnakas näib kui laps. Ja ütleb: “Ei, ma ei mängi sinuga!” Siis meelitan ja keelitan teda, et teeks koostööd mu`ga. Ja vaatan ning vaatan teda – reaalsuses või mõtteis või südames. Ja püüan leida kontakti. Mõni maal annab end kergemini kätte. Hops – ja oligi valmis. Mõni on raskem pärl – püüad ja proovid, maali hingega kohtuda soovid, kuid peidab ja peidab end su eest! Kuid vahel, kui kannatlik oled ja alla ei anna, ilmutab ennast sulle kõige ootamatumal hetkel. Ja sa tunned – said oma maaliga kontakti. Ja koostöö võib alata! Keegi ei jonni enam kui laps. Isegi, kui see juhtub alles tööprotsessi lõpus – oli see üks paras õppus – ehk võid nüüd endaga rahul olla?
