Juhtkiri: Vastutama peavad lõpuks ikkagi poliitikud

Ikka ja jälle peame tõdema, et elame väga erilisel ajal. Meid ümbritseb viirusnakkus, mille taltsutamine on inimeste elu täiega pea peale keeranud. Asjad, mis olid veel aasta tagasi iseenesest mõistetavad (lapsed lähevad tööpäeva hommikul kooli; nende vanemad suunduvad ametisse; ühiselt tehakse väljasõite ja käiakse ennast välismaal tuulutamas; kino ja teater, visiidid sugulaste ning sõprade juurde on mitte ainult osa normaalsest suhtlemisest, vaid ka kohustuslik kontaktide hoidmise viis…), ei ole enam meie elu normaalne osa.
Juba mitu kuud! Inimesed, kes on ju tegelikult ühiskondlikud olendid, on varjunud maskide taha, peidavad ennast kodukontorites ja kodudes, et vältida nii palju kui vähegi võimalik kontakte teiste inimestega. Lähedased sõbrad on hakanud võõraks muutuma, sugulased üksteisest kaugenema; lapsed on oma vanematele ohtlikuks kuulutatud, perest kaugemal elavate õdede-vendadega ei ole soovitav kohtuda… See ei ole ju mõistuspärane! See on vaimselt koormav, tekitab ärevushäireid, unetust, kummalist käitumist, teeb kurjaks. Juba ongi täheldatud, et igasuguste karantiinide, liikumispiirangute ja distantsilt töötamise ning õppimise tagajärjeks on lähisuhtevägivalla suurenemine, teistsuguste vaenamine, kaaskodanike kahtlustamine, järjest süvenev üksteise võõristamine. Kõik me oleme sellest haavatavad.
Võiksime eeldada, et vähemalt poliitikutel, kes vastutavad riigi käekäigu eest, on kohustus säilitada terve mõistus. Paraku tundub, et just nemad on selles situatsioonis kõige raskemalt haiget saanud. Mäng, mida mängitakse abieluteemalise rahvahääletuse ümber, ei viita nende vastutusvõimelisusele. Öeldu kehtib nii referendumi pooldajate kui ka selle vastaste kohta. Esimestelt tuleb küsida: mis mõttes on praeguses ülikeerulises olukorras kerkinud riikliku tähtsusega küsimuseks kahe inimese vaheline kooselu, kas see on nii hullusti ohus, et õigustatud on isegi seaduserikkumised?
Teisalt on kriitilise meele minetanud ka opositsioon, tehes ennast naeruväärseks võimalike alternatiivsete küsimuste esitamisega nagu „Kas Eesti Vabariigis oleks parem elada, kui Eesti Vabariik kuuluks Venemaa koosseisu? Kas Eesti peaks lahkuma Euroopa Liidust? Kas Eesti peaks lahkuma NATOst?” Mängu „ilu” on Toompeale kogunenud naisi ja mehi sedavõrd pimestanud, et nad ei ole võimelised aduma, millised võivad olla kogu selle avantüüri tagajärjed.
Selles olukorras on igati asjakohane vabariigi presidendi ettepanek siduda abieluküsitluse hääletamine Riigikogu usaldusega ehk äraseletatult: kui rahvahääletusele pandud eelnõu rahva toetust ei pälvi, siis kuulutatakse välja erakorralised Riigikogu valimised. On ju õiglane, et seadusandlik kogu, mis on kulutanud otstarbetult aega, energiat ja raha (pealegi selle juures seadusevastaselt käitudes, seadust rikkudes) küsimusele, mille lahendamist rahvas ei pea tegelikult oluliseks, lahkub ja teeb ruumi uutele inimestele.