Jaanuari alguses jäi ühel jalutuskäigul silma, et mitmed pered mitte lihtsalt ei jaluta, vaid käivad ringi, kaart näpus ja selline nägu peas, nagu oleks neil kuhugi kiire. Tekkis kahtlus, et ju on käimas mingi orienteerumine.
Hiljem tuligi välja, et tegemist on Seiklusministeerumi korraldatud seiklusorienteerumisega “Avastades Raplat”, mis tundus piisavalt põnev, et sellest ise osa võtta. Tegemist oli ühtlasi Seiklusministeeriumi hooaja viimase seiklusorienteerumisega.
Turvalisuse kaalutlustel viidi üritus läbi kontaktivabalt ajavahemikul 1.01-10.01. End registreerinud meeskond sai ise valida, millal rajale minna, päevasel ajal või hoopis pimedas. Liikuda tuli jalgsi või siis jalgrattaga (seda võimalust kasutas kolm meeskonda), muude sõiduvahendite kasutamine oli keelatud.
Orienteerumise reeglid
Raja algus- ja lõpp-punktiks oli Rappeli kaubanduskeskuse parkla. Kokku jõudis rajale 76 meeskonda ja 234 osalejat. Ühes meeskonnas võis olla kuni viis liiget.
Osalejate ülesanne oli üles leida rajale peidetud punktid. Punktideks olid ajaloolised ja põnevad kohad, näiteks mälestuskivid, pingid, ajaloolised hooned, skulptuurid ja infotahvlid. Punktide leidmisel olid abiks kaart, legend ja vihjed. Kokku oli rajal 40 punkti ja osa neist oli välja toodud vaid piltidena (Toivo Kurmeti mälestuspink, Tammemäe laululava, Okta Centrum, Märt Tiru kuju, Andres Ehini pingikobar, Riinimanda Helin, Rapla raudteejaam). See, millises järjekorras ja kui palju punkte läbida, oli iga tiimi enda valik. Tuli arvestada aga sellega, et seikluse kontrollaeg koosneb normaalajast kestusega 1,5 tundi ja sellele järgnes kaks lisaaega kestusega 0,5 tundi. Lisaaja kasutamine võttis aga punkte maha, esimese pooltunni puhul iga kahe minuti tagant üks punkt ja teise lisaaja puhul punkt iga ületatud minuti eest.
Orienteerumiseks oli vajalik, et iga meeskonna peale oleks vähemalt üks toimiv ja sisselülitatud GPS-iga nutitelefon ja alla tuli laadida Nutilogi äpp. Seal olid näha kontrollpunktides olevad küsimused ja kui jõuti mõnda punkti (punkti sai fikseerida, kui oldi kohast vähemalt 50 m kaugusel), tuli valida vastav number ja üks kolmest valikvastusest. Valides õige vastuse, teenis meeskond punkte, mis võrdusid punkti numbri esimese numbriga. Valesti vastates kaotati samapalju punkte. Parimatele auhindu küll ei jagatud, kuid paremusjärjestus ikkagi moodustus.
Vastused leidis kontrollpunktides
Läbisin koos kaaslasega raja laupäeval, 9. jaanuaril. Kaks pead on ju ikka kaks pead. Teekonda alustades ei olnud veel ettekujutust, millised on küsimused kontrollpunktides. Näiteks suvel toimunud Märjamaa Ööorienteerumisel nõudis küsimustele vastamine kas piisavalt enda teadmisi või head guugeldamisoskust. Arvasin, et ehk on seekord sarnane olukord. Etteruttavalt võib öelda, et see orienteerumine nõudis lugemis- ja märkamisoskust, kuigi nii mõnigi kord tabasin end kirumas, et tegelikult peaksin neid vastuseid peast ka teadma.
Ehkki olin eelnevalt endale välja printinud kaardi, tuli juba enne rajale minekut tõdeda, et ega sellest väga kasu olnud. Palju mõistlikum oli kaarti vaadata telefonist, kus sai seda vajadusel suuremaks ja väiksemaks teha. Me ei pannud enda jaoks ka marsruuti päriselt paika, vaid valisime lihtsalt suuna. Võimalik, et kui oleks eelnevalt viitsinud Google Mapsiga jännata, mõõtes ära punktide kaugused, oleks saanud parema marsruudi ja rohkem punkte läbitud.
Rajale läksime valges, kuid lõpetasime pärast pimeduse saabumist. Tegelikult see pimedas, tänavavalgustuse valgel mööda kesklinna käimine, vaatamata sellele, et kell tiksus ja finišisse oli kiire, sundis ikka paar korda lihtsalt peatuma, et heita pilk linnasüdames toimuvale elule ja valguse mängule.
Juba enne rajale minekut märkasime, et rajal on ka teisi inimesi liikumas. Ühe perekonnaga koos sai päris mitu punkti läbitud nii, et nemad ees, meie kohe järel. Selleks aga, et mitte jääda ootama, kuni teised eest liiguvad, tegime pärast kuuendat punkti otsuse natuke teises suunas liikuda.
Meie esimene punkt oli Rappeli keskuse kõrval oleva Hepa tankla juures olev aurumasin, mille kohta küsiti, kust see pärineb. Masinal olevad tekstid andsid vastuseks Inglismaa. Edasi viis me tee kirikuaeda ja pastoraadi juurde, kus küsimustele andsid vastuseid erinevad kivid. Kesklinna poole minnes leidsime ühe vastuse silla kõrvalt ja teise Raimond Valgre kunagise kodu seinalt.
Kesklinna kooli juures sai edukalt täidetud kolm punkti. Ainult oma peaga tehes oleks ma ühe koha juures toppama jäänud, kuna puidust pingil olev lennu number, mida küsiti, oli Rooma numbrites. Kuue tundsin ära, esimest numbrit aga mitte.
Pooleteise tunniga kuus kilomeetrit
Tegelikult jäime kooli juures siiski liiga kauaks seisma ja kulutasime seal päris mitu väärtuslikku minutit. Kaardi keskosa oli nimelt peegelpilti pööratud ja ega enne teele asumist tulnud ka selle peale, et selle ümberpööramiseks lahenduse leidmisega tuleb varem tegeleda, mitte rajal olles. Pärast mõningast olemasolevate pildiprogrammide lappamist ja õige äpi leidmist saime kaardi keskosast õiget pidi pildi. See oli ka tõesti see olukord, kus oli vaja kahte telefoni, et saaks õigetpidi pööratud osa ülejäänud kaardiga võrrelda.
Veel enne, kui süvenesime kaardi keskosasse, tegime põike Tammemäele, kus asus kolm punkti. Tammemäe silt oli üks neist, mis olid vaid pildina ja kui ma mustvalgelt väljaprinditud kaardilt vaatasin, tuleb tunnistada, et ma ei tundnud seda kohta ära. Kohanimi polnud samuti väga hästi loetav. Edaspidi peaks vist sealkandis tihedamalt käima, kuna kõigi sealsete punktide leidmine oli kuidagi keeruline mu jaoks, kohati oli ikka täiesti peata kana tunne. Kuna minu kaaslane Raplat peaaegu üldse ei tunne, ei olnud ka temast sel hetkel kasu.
Kuna Okta Centrum oli üheksa punkti vääriline objekt, sai ka seal käidud ning tagasiteel Lastepargi kõrval asuva „tondilossina“ tuntud maja tuulelipu aastaarv ühe vastusena kirja pandud. Täiesti hämmastav on see, et olen sellest majast korduvalt mööda jalutanud, kuid pole kunagi teadvustanud, et sellel on tuulelipp. Huvitav, kas kusagil Raplas on veel mõni selline tuulelipp?
Sarnane mittemärkamine on mitme maja puhul, millel aastaarv peal. Tead nagu küll, et seal on mingi number, kuid kui küsitakse, mis number, siis tuleb silme ette maja ja selle värv ja ehk veel mingid ehituslikud detailid, kuid mitte number, mida vaja.
Tallinna maanteelt tuli teha ka väike sissepõige raamatukogu juurde, kuna kaks punkti asus seal. Ehini pingikobara juurest oleks saanud kiiremini minema, kuna teadsin küsimuse vastust – pingikobara autor on Toomas Tõnisson, kuid tahtsin siiski selles veenduda. Tahtsin ka demonstreerida, kuidas pink Ehini häälega räägib, kuid kahjuks see vähemalt sel hetkel ei toiminud.
Korraks käis peast läbi mõte võtta veel ka mõni kaugemale jääv punkt, kuid kesklinna jõudes oli tempokast kõndimisest palav hakanud ja vaikselt hakkas tunda andma nälg. Niisiis said kiirelt vastatud veel kesklinna punktid, mis asusid kolme skulptuuri ja Kurmeti pingi juures, ja läksimegi finišisse. Ajaliselt kulus meil seitse minutit üle normaalaja, nii et kaotasime sellega neli punkti. Kokku kogunes meil 23 läbitud kontrollpunkti, kõigi vastused olid õiged. Pooleteise tunni jooksul sai käidud kuus kilomeetrit ja umbes 8000 sammu.
Hea korraldus ja mõnusad emotsioonid
Kuigi arvasin, et väga valesti ei saa vastata ühelegi küsimusele, on pärast lõplike tulemuste saabumist näha, et teistel meeskondadel siiski oli valesid vastuseid, mitte palju, kuid ikkagi oli. Ei teagi, kas see on tähelepanematusest tingitud. Eriti palju eksiti ühes punktis, mida meie küll ei läbinudki. Selles küsiti kaardi mõõtkava kohta, aga kuna konkreetses paigas on üleval kaks kaarti, tuli vastusevariantide põhjal ise õige valik teha, kumma kaardi kohta küsimus käis. Ühel kaardil on mõõtkava tunduvalt suurem, kui olid pakutud vastusevariandid, ja siis oli 23 tiimi lihtsalt ühe nulli ära jätnud. Öelge veel, et null pole number…
Kõige tublimad orienteerujad, kaks meeskonda (MulGid ja Timmand) läbisid kõik 40 punkti valesid vastuseid andmata ja nominaalaega mitte väga palju ületades. Kolmandaks jäid Spordihullud, kes ajaliselt olid ühed paremad, kuid kellel jäi paar punkti läbimata.
Seiklusministeeriumi korraldusega võib igati rahule jääda. Kõik tulemused olid kohe pärast võistlust ka kättesaadavad. Usun, et kõik osalised jäid rahule ja said mõnusaid emotsioone ning muidugi võimaluse avastada Raplat, kas siis kodulinnana või uue huvitava kohana.
Meie saime 36. koha, millega võib rahule jääda. Teinekord tean arvestada, et ettevalmistus peab olema parem. Ja edaspidi käin ringi rohkem avatud pilguga, et märgata väikseid detaile enda ümber.
